Nii külm on väljas. Ainult tuule pärast. Tulin just koju ja tuli pähe, et peaksin oma suurele õekesele midagi kingituselaadset tegema. Ta sai meil siiski ju aasta vanemaks. Ja see, et ta Jaapanis on, on väga hale vabandus kingituse puudumiseks.
Niisiis ma joonistasin eluvõtvalt kaua, peaaegu viisteist minutit, sulle, Maarjakene, pildi:
Kes veel aru ei saanud, siis pildil on just koju jõudnud külmetav Joonas. Tema ees aurab piparmünditee. Ta ütleb Maarjale: "Palju õnne!". Tema ees on laud, sest ma ei oska käsi joonistada. Laua all pole jalgu näha, sest jalad ei tulnud välja. Tema ilme on nii väga entusiastlik, sest ma ei oska näoilmeid joonistada. (Võib-olla on asi ka selles, et külmetav Joonas hakkab kohe-kohe õppima matemaatikat!)
Aga see on minu parim katse ütelda: "Palju õnne sünnipäevaks, Maarja, my big sista!"
(ma loodan, et sa tajud biiti praegu ja ei arva, et su vennakene on laisk ja lohakas ja loll pealekauba)
Nädalavahetusest niipalju, et laupäeval sain kokku Kaisaga. Kõigepealt lasin ma tal täiesti tahtmatult ülikaua linnas oodata. Kui kokku saime lasin ma tal täiesti tahtmatult ülikaua külmetada. Siis sõime jäätist. Pärast jõime piparmünditeed ja kakaod ja tore oli. Teinekord jälle!
Täna käisime Lehtiga Prismas ja mujal ringi, otsisime villasokke. Ei leidnudki. Küll aga saime palju riideid proovida ja lõpuks Lehtile ka tennised. Avastasin, et Lehti oskab hästi Michael Jacksonit järgi teha.
Pärast saime Tomiga kokku ja mängisime piljardit. Kutsusime Maria ka, aga ta ei tulnud. Vahepeal naersime Toomasega mingi 2 minutit ja ei suutnud mängu jätkata.
Nüüd hakkan tõesti õppima! Go Joonas!
