maindfakk

Täna hommikul sain teada, et tunde polegi. Või noh, et ei pea minema. Magasin mõnuga kella poole 11-ni. Siis helistas mulle Enn ja ütles, et me saaksime linnas koos Katriniga kokku ja teeks pisut oma uurimistööd. Ajasin siis ennast "kiiresti" kesklinna, kus me Vapianos kokku saime.

Arutasime. Kirjutasime. Naersime. Mõtlesime. Sõime pitsat (Katrini oma) ja siis mõtlesime, et teeks midagi muud. Tuli plaan kinno minna. Läksime ka, Katrin tegi mulle pileti välja (aitääääh!). Vaatasime Narnia seda uut filmi.

Kui ma tagasi sõitsin ja Enn juba bussist oli maha läinud, panin endale muusika kõrva ja lihtsalt tiksusin uniselt. Kuulasin parajasti seda laulu, kui kuulsin mingit mõminat. Nagu keegi räägiks midagi. Sain aru, et bussijuht räägib kõlaritest. Panin kiiresti loo pausi peale ja kuulsin vaid: "...siis on ka lihtsam naeratada." Kõik eestlased bussis reageerisid nagu eestlased ikka - mitte kuidagi. Tegelikult sain pärast aru, et ta päris tihti rääkis juttu kõlaritesse. Igasugust. Naisbussijuht oli.

Ma pole nii pikalt kirjutanud, aga uskuge mind, väga toredaid asju on juhtunud vahepeal.

Näiteks - Käisin Lehtiga kinos. Kirjutasin kella neljani öösel esseed. Chillisime Pireti ning Indrekuga Rakveres Indreku õe korteris. Tegime (kõrbenud) piparkooke ja päris häid pannkooke. Sain kokku Kaisa, Kadi ja Toomasega, jõime kakaod ja lükkasime üksteist lumme. Vaatasime Indreku pool kuuekesi õudukat. Käisime Toomase, Triini ja Mariaga piljardit mängimas. Saime "Lääne-Virumaa" inimestega kokku Teeviida ajal. jne jne jne

PS! Homme on proovikirjand. Halp?

EDIT//

Oleksin täna jälle peaaegu kindad ära kaodanud. Mul kukkusid need Solarises maha, aga üks tore tütarlaps jooksis mulle pool Solarist järgi ja andis tagasi. Jee!

EDIT2//

Ujumise ajal tegi üks väike tüdruk mulle kaks korda näppudega nagu ta tulistaks mind vee all. Üliarmas värk.