Tallinna kohta on ikka huvitavaid fakte(?) välja mõteldud (Mitte, et fakte saaks välja mõtelda. Või saab?). Ma sain näiteks teada, et Nõmmel on "burgeri ristmik". See siis tähendab seda, et kui sa sinna sõidad paned vabakäigu sisse ja jõuad burgeri süüa enne kui roheliseks läheb. Ma ei tea kui true story see on, aga tore mõte ikka.

Astusin siis mõned päevad tagasi Hiiu peatuses bussi peale. Minuga koos tulid sisse viis nooremat tüüpi. Sellised lärmakamad, saate aru küll. Bussi keskel oli kaks vaba istet. Nad natuke istusid seal (kolm neist seisis seega). Siis aga märkas üks neist midagi. "Kuule taga reas viis kohta vaba. Lähme?"
Teine kutt võttis sõnaotsast kohe kinni: "Ma ei tea, kas tasub. Seal istuvad igasugused poisid Antsud ja Peetrid."

Ma sain täpselt aru, mis ta mõtles.

Mõned päevad tagasi käisin esimest korda sõidutunnis. Teen lube siis.
Alustasime parklast nagu ikka ja pärast kümmet minutit juba läksime liiklusesse. Ma olin imestasin, et nii kähku autode vahele lasti. Esimene koht kuhu läksime - ringtee. FML.

Pärast autosõitu läksin Järve Selverisse. Tegin aega parajaks, ootasin Kerlit, rääkisin telefoniga ja siis ma nägin teda - Neo. Või noh. Mitte päriselt. Aga ma nägin meest, kes nägi välja nagu ta oleks pärit Matrixist. Ta seisis ühe naisega pakiautomaadi juures Selveri ees ja nägi välja täpselt nagu ta oleks just tulnud tagasi süsteemi oma kunagist "naist" vaatama. Lihtsalt igatsusest.
Mr. Matrixil oli seljas must maani mantel. Täiesti veatu pealekauba. Tal olid teravad näojooned ja prillid, mis tegid ta silmadest Musta Augu. Ok, misiganes, nägin ta ära ja läksin edasi.

Lõpetasin kõne ja astusin Selverisse sisse. Esimese nurga taga oli Mr. Matrix. Selleks hetkeks polnud mul kahtlustki, et tegemist on mingisuguse üliinimesega, kes teab, et me kõik süsteemis magame. Esiteks kuna ta oli just väljast sisse teleporteerunud ja teises, valides oma "naisega" šokolaadi vaatas ta mulle otsa ja muigas, üteldes: "Kallis, mis vahet seal on". Huvitav, kas mina olen järgmine, kelle nad äratavad.

See ei olnud viimane kord, kui ma teda see päev nägin.

Soojaks läks. Ilm see tähendab, täiega mõnus. Eile kõndisime 11 kraadiga mööda Tallinna.  Kell 11 õhtul. Millal see võimaluseks muutus? Ja seisin vihma käes. Mis oli ka soe. Nagu soe-soe. Ja nüüd ma kirjutan siin - endal on aken lahti.

Ma vaatasin eile natuke ringi Co-marketis. Vaatasin neid müüjaid, kes peavad terve päeva istuma kassa taga ja/või kaupa korda seadma ning muud sarnast. Eriti jube on see väikepoodides. Sa lihtsalt oled seal ja töötad - tihtipeale nagu masin. Piuks, piuks, piuks - see teeb 19.28, aitäh. Piuks ..

Ja siis ma mõtlesin, et mina töötasin Klickis. Ja samas ei olnud vaja masin olla. Palk oli ka täitsa keskeltläbi niiöelda okei. Aga suhelda saab ja Scrabble on käeulatuses ja töökeskkond on tore. Ja saab huvitavaid asju näppida ka. Nüüd siis vaadates Comarketi töötajaid sain aru, et olla ilma hariduseta (võib-olla) ja elada halbades tingimustes (võib-olla) toob kaasa täieliku orjuse. Sinna kohati polegi midagi teha. Võiks ju ütelda, et ma ise küll kunagi nii ei tee või pole nõus töötama, ikka lähed, kui muud üle ei jää...

Ja olgu see poes töötamine siis nende probleem või mure, palun, visake nende töötajate suunas üks naeratus kui te oma saia ja piima toomas käite. Isegi Klickis oli see suur asi (garantiitöö vastuvõtmine on 70% karjumist ja kui järgmine niisama ostma tulev klient ka jube on, siis päev venib mitu tundi pikemaks).

Üldse, siin Tallinnas näeb selliseid toredaid inimesi üsna harva. Jätame välja igasugused sõbrad - nemad on alati toredad. Ja unustame selle, et Eesti inimene ei oska nagunii midagi toredat eriti näha enam. Kui sa ikkagi näed tänaval, et keegi kõrvaklapid peas tantsib või keegi kingib kellelegi teisele midagi, siis tuju ikka tõuseb - ja tihti kordades. Võiksime ju ise olla hea tuju arhitektid.

Meie Kerliga üritame. Üritage teie ka.

Garri Rotter

Teate vahepeal neid imelikke unenägusid, mis su elus asju kokku loksutavad. Selliseid, pärast mille nägemist ärgates tead kõige jaoks vastust ning on tunne, et enam pole vaja üldse muretseda, kuidas mõnest probleemist üle saada.

Mina ka mitte.

Täna öösel nägin unes, et olen Harry Potter. Mind kiusati minu isa (kes on raamatut lugenud, siis teab) kinnipüütud kituga, mida ma tahtsin kangesti endale saada. Sain ka.
Aga siis nägin haiglatiivas haiget tüdrukut, kelle akna taga olid parameedikud. Tuli välja, et need olid kummitused, keda tema ja mina nägime. Ma läksin uurima, mis nendest sai ( sest tüdruk ilmselgelt arvas, et nad on veel elus). Sellest kõigest sai kiiresti halb episood Ghost Whispereris, aga vähemalt asjad lõppesid hästi.

Jep.

Eeee..

"Aga ma pole ju üldse vahepeal kirjutanud. Pole põhjust olnud ka. Ja ma isegi ei ürita alustada sealt, kus enne pooleli jäi. Tihtipeale oli tahtmine tegelikult oma tegemistest kirjutada, aga siis sain aru, et keda see tegevus üldse huvitab - ise saab ka teha. Ja keda see teadmine ikka meelitab - ise saab ka teada. Aga mõtteid nii naljalt inimese näost ära ei loe."

Avastasin, et selline postitus oli pooleli jäänud nii umbes.. aasta tagasi. Kõlab natuke isa moodi.

Tegelikult pole väga paljut vajagi, et uuesti kirjutamise isu tekitada. Ma lugesin natuke Silveri blogi. Natuke Maarja blogi. Ja ma ei tee seda üldse tihti, pigem väga harva ( sorri Silver/Maarja). Ja ikka on tore lugeda.

Ma ärkasin mõned päevad tagasi üle tüki aja selle väga harva pealejuhtuva õnnetundega. Just selline, et avad silmad, vaatad lakke ja oled õnnelik, et oled siin ja praegu ja nii hea tunde ning tujuga. Ja ma arvan, et see on suuresti seotud kevadõhuga. Aga see selleks.
Ärkasin siis rõõmsa tujuga ja hea tundega. Ja siis tuleb meelde, et kohvi saab teha. Teine rõõmuvälgatus. Jee, kohvi. (Mõni ehk ei tea, millest ma räägin. Aga noh. Proovi kohvi ... ja leia see endale õige kohvimaitse.)
Ja siis, avades oma ust ja minnes ümber nurga leian eest kergelt kõrva ludus Lonni. Ja keerates ümber nurga ootab mind tükkhaaval kogu mu eelmise nädala prügikasti sisu kuni prügikasti endani välja. Vaatan lonnile otsa, ta vaatab mulle otsa... ja haugatab. Ohkan ja lasen ta välja.

Aga nüüd sellest heast tujust. Kuigi ma pidin kõik kokku korjama ja pakkima, siis see hea tunne, kui sa seda veel pole tundnud.. saab sellest lihtsalt üle. Ja sa oled õnnelik edasi, et said koristatud, kohvi, võibolla isegi võileiva, et sul on kõrvas hea muusika ja kopsudes see kevadine õhk ( no eeldades ,et aken on lahti ).

Ja ongi vahva - kogu päev.
Lugu!