Eile käisin uuesti kinos Müramuusikat (Sound of Noise) vaatamas. Juba teist korda tegelikult, aga ikka veel on vist parim film ever. Vähemalt minu jaoks. Käisime koos Lehti ja Selenega. Tegelikult oli Lehti ainus, kes seda esimest korda nägi..

Aga enne seda olime päris pikalt Lehti pool (seal oli kas Henri). Lehti ja Henri tegid küpsiseid ja meie Selenega jõime teed ja olime kasulikud "olles niisama ilusad".

Homme on viimane koolipäev (kui eksamid välja arvata). Kuidagi veider tunne on. Eriti, sest hinded on pisut ripakil veel. Ja haigus ei taha ka ära minna.

Tohutult tore päev oli.. aga ka sama väsitav

"Where should I be able to go where I don't see one bit of advertisement?"

"To sleep."

Hetkel olen haige. Hakkas peale lihtsalt peavalust ja nohust, aga nendest sain kiiresti lahti. Just tänu sellele, et kõik võtsid ühendust ja soovitasid mulle erinevaid viise, kuidas ravida. Ja ma siis mõtlesin, et mis seal ikka.. Vaja nohust lahti saada, võtan kõiki kuulda.. Jõin teed, magasin, sõin küüslauguga võileibu, hingasin auru, hoidsin salli kaelas ja kõike muud sarnast.

Järgmine päev oli nohu kadunud, aga asendus päris koleda köhaga. Nüüd ravin usinalt seda.

Käisin täna ka arsti juures. Päris veider kogemus oli. Täpselt selline tunne nagu oleksid tulnukad mu ära röövinud. Kõigepealt võeti verd sõrme otsast, siis veenist. Siis üteldi: "Olgu, särk maha, jalatsid jalast ja viska siia pikali." (muidugi tulnukad vist nii ei ütleks)

Nii tegingi.

Siis kinnitati mu käte ja jalgade külge klambrid (kõlab hullemini, kui tegelikult oli) ja igale poole pisteti iminapad. No täpselt nagu filmis.

Aga pärast arst ütles, et ta ei julge mulle praegu igatahes rohtu kirjutada, pigem joogu ma teed ja puhaku kodus. Siis rääkisime eksamitest. Sest kõik täiskasvanutest tuttavad räägivad praegu minu vanustega ainult eksamitest vist.. Või mis?

Ja täna kuulan millegipärast eriti neid kahte: Üks & Kaks

Nagu lubatud sai kirjutan ühe loo, mis isa minust on üles märkinud.

Raamatu nimi, kust neid lugeda saab on "Väikese poisi lood".

KUS JÕUL MEID OOTAB?

-Kuule, kas Jõul meid ka ootab, kui meie Jõulu ootame?

Kus ta ootab meid?

Kelle käest Väike Poiss ka ei küsi, kõik kehitavad õlgu.

Siis Väike Poiss vastab ise:
Jõul ootab seal, kus pime on.

Siis pannakse igale poole valgust,

kuuse otsa, ja küünalde külge akna peal

ja pannakse igale poole jõuluvanad.

Mängu jõuluvanad.

Ja nemad hüüavad hästi tasakesi,

Jõul, Jõul, kus sa oled!

Jõul, Jõul, tule välja.

Ja Jõul tulebki välja.

Siis ta ei karda enam.

Siis on ju valge

igal pool.