Thursday, August 18, 2011


Olen hetkel Rakveres. Siin on päris värskendav olla. Sõpru on hea näha ja üldse tuju püsib hea.

Täna ärkasin suhteliselt vara (Tallinnas). Tegin hommikused toimingud ära ja seadsin oma asjad korda, et saaks Rakverre liikuda. Pidin saama Toomase, Kaisa ja Anettega Vabakal kokku, et kuulata Dalai Laama kõnet ja siis edasi Rakverre sõita.

Kuna kõne läks sõna otseses mõttes suures osas tuulde kaduma, otsustasin joonistama hakata. Kritseldasin kaustikusse erinevaid asju. Ma pole seda nii ammu teinud, aga jube hästi mõjus. Päeva jooksul võtsin selle veel paar korda ette.

Käisime raamatukogus, kust me ei saanud Toomasele tahetud raamatut ning pärast läksime Kaisa õe poolt läbi, kuhu oli pargitud ka Toomase auto.

Meie sõit kestis umbes 2 tundi. Väga erinevatel põhjustel. Üks oli see, et me ei oska, vanurid nagu me oleme, autot tankida. Ma ei tea, kuidas me suutsime seal 20 minutit lihtsalt raisku lasta.

Rakverre jõudes seiklesime natuke linnas, mille järel sattusime emale otsa. Ta kutsus meid kõiki sööma, mida me ka tegime.

Vahepeal juhtus aga selline asi. Kuna Kaisa oli kunagi proovinud Vabakal üles võtta maa külge liimitud 20 sendist, otsustasime sellised mündid tekitada ka Rakverre. Läksime keskväljakule, kuhu mitmesse kohta (ka pingi peale) liimisime sente ja münte, nagu need oleks sinna kukkunud. Umbes 3-5 senti korraga, et oleks, mida märgata. Vaatasime ka, kas keegi läheb õnge, aga kahjuks ei liikunud seal eriti inimesi. Võibolla ka õnneks, sest natuke jama oleks liimida münte teiste silme all.

Kui olime Toomase pool vaadanud erinevaid täna salvestatud videosid, liikusin koos Kaijaga koju. Istusime umbes pool tundi hoovis ning arutasime maailma. Kuidagi hea oli lihtsalt rääkida. Millestki ja mittemillestki.

Hiljem sain kokku Jaaksi, Madise ning Indrekuga. Nad on hetkel kõrvalkorteris, aga mina, unine nagu ma olen otsustasin magama minna. Kell on siiski juba 4.

Vot nii.... Pole ammu midagi nii robustset kirjutanud, aga hetkel otsustan sellega rahule jääda.
Peace

Saturday, August 13, 2011


Käisin mõned päevad tagasi hambaarstil. Tegemist viimasel ajal minu jaoks väga tavalise üritusega, olen käinud seal mõnel põhjusel kord nädalas. Seekord aga juhtus selline lugu...

Kui olin maja uksest sisse jõudnud, astusin kohe trepile, sest mul polnud vaja registratuurist läbi käia. Pidin jõudma neljandale korrusele. Kolmandal korrusel naelutas mind koha peale selline vaatepilt - üks pisike, blondikas, ülimalt hirmunud näoga tüdruk vaatas mulle otsa. Ma vaatasin sama jahmunult vastu. Ta silmad olid ümmargused ja suured ning tundus, et ta kuulatab. Kuulatasin siis ka. Ma ei kuulnud midagi..

Tema aga kõndis kahtleval sammul, kõrv ees lähima akna juurde. Ja kuulatas..

... kuni ka mina kuulsin! Täielik õudusfilmi hääl. Teata, selline viiulikrigin, kui nii võib ütelda. Me ei saanud kumbki aru, kust see tuleb. Otsustasin parema meelega edasi minna, sest olles ravikeskuses ja nähes selliseid hetki, tulevad meelde igasugu toredad õudusfilmid.

Jõudes neljandale korrusele kuulsin sama häält juba selgemalt. Sain aru, et tegemist oli õlitamata liftiga, mis kriiksus, kui ta liikus. Kogemus missugune...



Viimased kaks pilti on pärit siit, ilmselt võtan sealt edaspidigi..