Koju

Astun bussi. Lükkan kõrvaklapid kõrva. Libisen bussis taha nurka pingile istuma. Koti panen maha. Olen väsinud.

Vabaduse väljak! Järgmine peatus "Kosmos"!

*Peaks homseks õpetajate päevaks mingi hea tunni välja mõtlema.*

Vineeri! Järgmine peatus Tallinn-Väike!

*Ohoh, siin bussis on ju herilane!*

"Kalev!" Järgmine peatus Hallivanamehe!

*Radiohead on ikka nii hea noh*

Järve! Järgmine peatus Virve!

*Pagan, mp3lme aku sai tühjaks...*

Liiva! Järgmine peatus Näituse!

*Tahaks ka laulda .... * (Mingi poiss laulis ühele tüdrukule bussis mahedalt laulu)

Haava! Järgmine peatus Valdeku!

*Ohhjah tahaks magada* /toetan pea käele ja vajun vastu klaasi/

Vikerkaare! Järgmine peatus Raba!

*......Vikerkaare? Vikerkaare?? RABA?? oh snap!*

Magasin oma peatuse maha.. Aga tore sõit oli. Ilm on imeline.

160

Esmaspäeval käisin tudengite Öölaulupeol. Rongkäiku me väga ei näinud, laulmist me väga ei kuulnud, aga väga tore oli ikka. Küsisime üksteiselt veidraid küsimusi ja jalutasime mööda vanalinna ringi, jõime pargipingil pisut siidrit ja istusime Vabaduse väljakul telgis. Minu leitud välgumihkliga sai samuti päris palju nalja. Tänud, et kutsusid, Helena.

Täna käisime Jaani kirikus rebastele nende sõrmuseid kätte andmas. Need anti algselt meie kätte hoida. Sõrmustel olid nimesiltidega paberilipikud küljes. Võtsime siis järjekorda ja läksime kõrvuti rivides (abituriendid / rebased) altari suunas. Näod vastakuti tuli hetk sõrmused üle anda. Läksin enda rebase juurde, hakkasin sõrmust andma. Avastasin, et oi paberilipik on veel küljes! Ta ütles ka siis, et selle peaks vist ära võtma ja rebis kähku küljest. Ma ei jõudnudki talle seda sõrmust ise sõrme panna suure kohmetuse tõttu, aga lipik on siiamaani mälestuseks alles.

Jagaksin ka paar head lugu, nii mõnigi on kindlasti tuttav:

Radiohead - A Reminder

Bombay Bicycle Club - Always Like This

Radiohead - House of Cards

Marc Scibilia - Carried Away

Massive Attack - Pray for Rain

Radiohead - A Wolf at the Door

Oi rebsud vol. 2

Nagu lubatud sai räägin ka ristimise õhtusest osast. Lugu läheb edasi sealt (okei see kõlab nüüd küll järjejutuna, aga las ta olla), kus ma jõudsin tagasi kooli. Rebased olid juba koju lastud ja üle kooli olid laiali pillutud väsinud abituriendid, kes vestlesid vaikselt, koristasid või sõid. Ma siis istusin ka trepi peale ja sõime koos Katriniga mingisuguseid šokolaadikrõbinaid.

Umbes pool tundi hiljem tuli meil koosolek. Panime paika, kuidas ja mida peab tegema. Alustasimegi suure hurraaga. Meil oli umbes kolm tundi aega, et koolimaja tsirkuseks transformeerida. Dr. Sanatooriuse Rändtsirkuseks!

Katsime kinni kõik aknad, koristasime eest kõik lauad, sättisime korda koridorid ja otsisime netist õiget muu - u - u - sikat, mida koridorides ja ka esinemissaalis lasta. (Võite ise meeleolu ette kujutada, esinemissaali seletan hiljem) Idee seisnes selles, et tsirkus on ikka üks päris kõhedusttekitav koht.

Nüüd räägingi rebaste vaatenurgast. Nii nagu nemad seda kõike nägid. Rebastel kästi tulla 10mneste gruppidena. Esimeses punktis nad seoti kümnekesi kättpidi kokku ja saadeti teele. Toimus siis nö. orienteerumine mööda vanalinna. Nad pidid täitma erinevaid ülesandeid ja siis saadeti edasi järgmisesse punkti.

Mingil teatud hetkel saadeti rebased Pühavaimu kiriku ette. Seal võttis neid vastu punt röövleid (mina, Enn ja Jakob). Meil olid seljas musta värvi riided, minul oli ees must ilustustega mask, Ennu nägu oli värvitud ühelt poolt täiesti mustaks, teiselt poolt punaseks ja Jakobi näol olid samuti mustad maalingud.

Me röövisime nad andes neile karmikäeliselt ülesandeid, käskides neil vaikida, pead maas hoida ja vahel isegi silmad kinni kõndida (pange tähele - nad olid ikka veel 10mnekesi kokku seotud).

Jõudes "tsirkusesse" panime me rebased "vangikongi". Seal lõigati nad üksteise küljest lahti ja pandi poiss-tüdruk paaridesse. Silmadele pandi varjud peale, nii et nad midagi eriti ei näeks.

Nad käisid läbi täeliku seikluse. Kuna mina olin enamus ajast tsirkuskoolist väljapool rebaseid röövimas ja nende peale karjumas, siis ma täpset tubade järjekord ei mäleta, aga üritan teile seletada, milline nende teekond pidi olema.

Röövlid panid rebased vangikongi, vangikongist võeti nad välja ja viidi ülekuulamisele. See ülekuulamine oli päris jube, küsiti palju raskeid küsimusi ja nõuti palju. Neile tehti selgeks, et nad ei saa elu sees sinna tsirkusesse tööd ja ei oska midagi. Idee poolest rööviti nad imeliku tsirkuse esinejate materjaliks. Pärast küsitlusi saadeti nad läbi erinevate esinejate tubadest nagu mustkuntsniku tuba, hiidjänese taltsutaja toast (kes muide oli oma taltsutaja maha löönud) jne. Filmitoas näidati neile filmi "Freaks", mis rääkis päris friigi-tsirkuse numbritest ja esinejatest. Ma ise ei näinud seda filmi, aga pakun, et see oli päris jube.

Kui nad olid selle "treeningu" läbi teinud, tuli tsirkuse hull (täiesti geniaalne tegelane) ja päästis nad tsirkusest, andes neile võimalus esineda Dr. Sanatooriuse ees. Enne viis ta rebased veel läbi grimmitoast. Sanatooriuse närviline assistent andis uustulnukatele ülesandeid. Ülesanded olid väga loomingulised ja huvitavad.

Kui esinemine oli läbi, toodi rebased keldrisse, kus nad küünlavalgel vande andsid ja ninaga allkirja kirjutasid. Nad olid läbinud meie tsirkuse ja saanud gümnaasiumipere liikmeks.

Mina, rumal noorrebane (vulpidus stupidus) tõotan kõrvad ludus ja saba südamel hoida ja armastada püha abituuriumi (abiturius sanctus) ning jumaldada suursuguseid õpetajaid (scolaris magnis). Luban hoida VHK (Collegium Educationis Revalie) vaimu kõrgel ning kaitsta tema au oma koheva valge sabatuti hinnaga ka kõige suurema ohuga silmitsi seistes nüüd ja igavesti.

Kogu teekonna ajal saatis neid päris palju inimesi (keda nad ei näinud), kes lõid atmosfääri müksates neid, tehes naeruhääli ja kõike muud. Loodan tõesti, et meie rebastele meeldis!

Suhteliselt segane jutt, aga loodan, et saate midagi aru. Ma ei oska seda kõike ka selgemalt seletada, aga garanteerin teile, et kogu õhtu oli maagiliselt lahe!

Helena, vabandust, et ma selle postituse nii hilja peale jätsin. Sa ei saanudki tunni ajal igavust peletada.

Oi rebsud

Üleeile oli meil rebaste ristimine. Päev algas meie jaoks kell 8 hommikul. Tulime kooli ja haigutasime, ootasime rebaseid. Rebased pidid jõudma kell 8.27 kooli (või karistatud saama). Meie viiest rebasest jõudis õigeks ajaks kohale kolm.

Alustuseks panime nad ilusti riidesse. Puuderdasime nende näod valgemaks, tegime põsed punaseks ja joonistasime vurrud ette.

Edasi saadeti nad sinepiga hambaid pesema. Tulid kohe meelde ajad, mil ma seda ise pidin tegema.

Kui nad valmis said, pandi nad lauldes kõndima Raekoja platsi suunas, kus toimus hommikuvõimlemine. Seal ühines meiega meie neljas rebane, kes alles nüüd kohale jõudis. Abituriendid võtsid hilineja kohe rõõmuga vastu. Liikusime korraks kooli teda riietama. Kui me uuesti kõigi teistega liitusime, olid nad juba Vabaduse väljakul.

Seal, Vabaduse väljakul, ühines meiega ka meie viies rebane. Meil ei jäänud siis muud üle kui läksime uuesti kooli ja panime ta riidesse. Enn andis talle igasugu head ja paremat maitsta, sest tänu temale jäime ilma GAG-i ülistamisest (rebased reivisid GAGi ees laulule We No Speak Americano, kui õigesti mäletan).

Jõuti tagasi kooli, kus jaotati rebased mitmeks grupiks ja saadeti grupikaupa sööma. Katrin teipis meie viis rebast haneritta kokku ja saatis samuti sööma. Pärast sööki korjas ta ära nende mobiilid ja pani eraldi kilekottidesse, mis siis sidus neile käe külge. Põhimõtteliselt ei saanud nad vastu võtta, küll aga oli neile võimalik helistada (mida me ka tihti tegime).

Pärast söömist lasime oma rebastel samas hanereas liikuda meiega kaasa Rimi suunas. Poole tee peal tegime nad lahti ja andsime neile kilekoti täie sente ja münte. Nende eest pidid nad endale 5l kanistri vett ostma. Kusjuures pärast jagasime seda vett ka teistele rebastele ja nad ütlesid, et see on meist väga armas. Olid igati tänulikud.

Käisime umbes 15 rebasega ka linnahallis, kus kummardasime päiksele ja tantsisime valssi. Vaade oli tohutult ilus. Muidugi tegime veel palju muudki, aga ma ei jõuaks kõike seda siia kirja panna.

Edasi mindi parki mänge mängima, aga mina hakkasin liikuma hoopis lennujaama suunas, et Kadile vastu minna. Imetore oli teda näha. Ta kinkis mulle ka head Saksamaalt pärit šokolaadi.

Ausaltüteldes mulle päeva esimene pool väga ei istunud. Mul hakkas kogu aeg kõigist kahju. Ju siis ei ole mul seda retsimise geeni.

Üritan hiljem kirjutada ka õhtusest programmist. Praegu pean pisut õppima ja trummitunnis ära käima.

Highly trained monkeys

Pilt räägib enese eest:

Täna ei jaksa rebaste ristimisest kirjutada, aga homme tuleb siia vist üks pikk tekst.

Tänavavalgustus

Oi kui tegus päev. Peale kooli käisimegi rebastele kaltsukast riideid muretsemas. Parim riietusese, mis saime oli Snoopy bokserid. Organiseerisin endale ka rebase poolt homseks hommikusöögi.

Käisin vahepeal kodus ja magasin pisut.

Kella kaheksaks läksin linna teadlaste ööle. Sattusin vaatama, kuidas keemik oma imeainetega trikke teeb. Seal oli ka mitu toredat momenti, sest kohal oli palju väikseid lapsi. Üks hetk tegi keemik "vulkaani", pannes kaks ainet kokku, mis siis mõnekümne sekundi pärast põlema süttisid.

Rahva seast hüüdis üks väike tüdruk: "Tahaks suuremat leeki!!"

Keemik kohe küsis ahastunult vastu, et Mis te nüüd siis tahate? Teen ühe suure tuhapilve ja matan teid kõiki sinna sisse või?? Kogu rahvamassi seest tuli väikeste laste suust üks suur JAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Vaatemängu lõpupoole ütles keemik: "Nüüd näitan teile kummikaru põletades kui palju ühes kummikarus energiat on!" Sekund hiljem teatas tema selja taga olev reklaamitahvel kõva häälega: "Nüüd läheb metsaloomadel pikemaks läbirääkimiseks." (tegemist oli multifilmi reklaamiga) Täitsa tore üritus oli.

Bussiga tagasi sõites kuulasin muusikat ja vaatasin bussis olevaid inimesi. Mingi hetk liikus mu silm peale mehele, kes mu ees seisis. Tal olid silmad niimoodi imelikult kolmveerand kinni ja ta magas. Püsti seistes. Päris creepy oli.

Muide, kui teil on midagi head välja pakkuda peavalu vastu, siis andke teada. Viimasel ajal kummitavad mind tihti. Kuulaksin ka ideid, et mida toredat võiksime mina, Enn ja Katrin teha viie rebasega, kui meil nendega vaba aeg on.

// Tänase õhtu chillimislood on see ja see.

Pac-Man

Täna millegipärast pea tahab valutada. Üldiselt on olnud tore õhtu, rahulik. Avastasin, et Gnarls Barkley laulab hästi.

Kes veel ei tea, siis Kaisa on täiega coolio. Täna lappasin Ilmar Trulli luuletustekogu, mille koos isaga väiksena kokku panin ja leidsin sealt luuletuse, mille ma sulle pühendan.

Nurr

Kass silus vurru

ja lõi nurru.

Nurr ei nurisend ja talus.

Nurrul polnud üldse valus.

Teen nüüd ühe tee ja lähen mõnuga magama.

IB Foor

Hommikul tuli mulle koolis vastu Enn ja teatas, et ta võttis meile kolme peale (mina, tema, Katrin) veel kaks rebast juurde. Meil on nüüd 5 rebast! Ojeee! Homme läheme neile kaltsukast varustust otsima!

Käisin täna ka juuksuris. Juuksuril oli kiire ja sellepärast tegi ta ka imekiiret tööd. Lõikas mulle soengu mingi 15-20 minutiga. Kui ta lõpetanud oli võttis ta selle pehme harja, millega näost karvad ära pühkida ja... otseses mõttes viskas selle mulle näkku, selle kõvema poolega. Tal tegelikult libises see käes, aga liigutus oli kiire ja pauk päris võimas. Ise veel hüüdis "Oi pagan, nüüd veel löön kliendi maha kah!" Tulemuseks oli pisike muhk parema kulmu kohal, mis nüüd on juba peaaegu kadunud. Soeng on mul nüüd üle tüki aja jälle täääitsa lühike.

Hakkan nüüd poodi sättima. Vanaema tahtis, et varustaksin meie külmkappi.

Maarjaga tuli mulle millegipärast meelde üks lugu. See lugu. Ja nüüd kuulangi seda.

.... I'm Brian

Ärkasin selle peale, et ema helistas. Rääkisime paar lauset juttu ja lõpuks küsisin, et mis kell on. Sain teada, et kell on 8:15. Pärast paari sekundit mõtlemist ütlesin aaa mamagasinsissetsau ja hakkasin kiirustama.

Peale abiturientide oksjonit ei toimunud koolis tõesti mitte midagi. Seal ruumis oli palav ja õhku oli vähe, aga nalja sai päris palju. Hinnad ulatusid 500 kroonist kuni 1500ni. Meie lend lõi kõik müügi rekordid!

Pärast seda tulin koju ja magasin kolm tundi. Praegu just jõudis kohale, et ma pole peale magamise mitte midagi erilist teinud, aga ma ei kurda. Magada on ka hea ju? Oi ma olen kindel, et te kõik tahaks magada! rrrright?

Aa ja ma hakkasin mõtlema, et meil seisab teises toas klaver, mis suvel ilusti ära häälestati ja mitte keegi ei mängi seal peal mitte kunagi. Ma tõesti, tõesti tahaks osata. Maarja pidi tegelikult mulle õpetama, aga ta on selleks pisut liiga kaugel praegu. Aga eks ma natuke mingil ajal proovin... Tahaks osata seda ja seda ja seda ja seda ja seda lugu. Mul on vist latt natuke kõrgele seatud, või mis?

Unitulebjuba

Istun oma toas. Korras toas. No tõesti.. Mul pole ammu NII korras tuba olnud. Terve päeva nägin vaeva kah.

Nüüd mul aurab käes tee, toas on mahe valgus, ahjus praksub tuli ja kõrvas on mõnus muusika.

Päevaga olen ka rahul. Olen saanud toredate inimestega rääkida ja jagasin palju head muusikat ja üldse oli täna üks meeldiv ja rahustav päev.

Aa nii palju veel, et koristamise ajal leidsin üles kilekoti , millega ma Rakverest tulin(nägin välja nagu kodutu - thnx for the ocompliment, Kaisa). See oli ikka veel asju täis ja mulle tuli meelde - ema saatis ju isale paki! Siis astus sisse isa ja teatas, et ta sõidab nüüd Rakverre. Ütlesin siis isale, et "kuule, ma ju tõin sulle mingi asja Rakverest!"

Isa hakkas laginal naerma, ütles aitäh ja teatas mulle, et ta peab jooksma või ta jääb bussist maha.

Black and Blue

Hommikul jäin esimesse tundi kolm minutit hiljaks, sest otsisin õiget klassiruumi... Kui sisse jooksin vaatas mulle naiseõpetaja asemel vastu mingi mees, kes ütles madala häälega: "Hjeelllooooooo! Haven't seen you in this class before." Ma koperdasin klassist välja, samal ajal pomisedes midagi sellist nagu vale-uhm-jah-tervist-klass inimesele, kes Eesti keelt sõnagi ei oska.

Teine huvitavam vahejuhtum koolis oli siis, kui meil pidi hakkama ajaloo tund. Õpetaja ei suutnud klassiruumi ust lahti saada ja siis me ootasimegi pool tundi ja vaatasime, kuidas ta erinevate võtmetega ukse ja õpetajate toa vahet jookseb. Selleks ajaks kui ukse lahti saime oli alles 11 õpilast, kes olid nõus tundi jätkama. Oodates tutvusi Miike Snow - Black and Blue-ga.

Ajalugu lõppes sellega, et klassivenna äratuskell hakkas helisema, üteldes monotoonse naishäälega On aeg ärgata! Kell on kaksteist *paus* viiskümmend *paus* kaheksa. hahah

Ajee sõitsin täna kaks korda jänest ja hankisin omale kõrvaklapid (maailma parimad maailmas, eksole).

Aa ja isa küsis täna naljaka küsimuse. Suht reaalsuslaks.

Koristan nüüd edasi

Here goes nothing

Tänane hommik algas kell neli. Jeaap.. kell neli! Olgugi, et äratuskell helises alles 5 ajal.

Ma lihtsalt vaatasin tund aega lakke, kuni lõpuks hakkas mulle äratuseks laulma Greg Laswell. Ei kujutagi ette, miks just tema, sest mina teda ennast äratama pole valinud. See oli tegelikult paras üllatus.

Lippasin siis kella kuueks rongi peale ja võtsin lahti oma raamatu, mille ma kohe kindlasti (!!) pidin enne Tallinna jõudmist lõpuni lugema. Jäin magama. Ärkasin suht viimasel hetkel, et rongist maha hüpata ning ruttasin teisele rongile, mis mind koju viis.

Kodus pidin ma kohe kindlasti (!!!) oma raamatu läbi lugema. Ei jõudnud avadagi. Otsustasin lõpuks, et teen raamatule lõpu peale siis, kui olen bussi peale jõudnud.

Bussis avasin koti, et võtta välja raamat, mille ma kohe kindlasti (!!!!) pidin lõpetama. Ma olin selle koju jätnud. Õnneks päästis mind koolis Katrin, kes tõi mulle oma raamatu. Kirjand raamatu põhjal läks ladusalt ja kõik sai korda. Jess!

Koolis oli ainult 2 tundi ja pärast seda tulin kohe koju, sest uni rebis silmi kinni. Vaatasin lõpuni Piidermann 2he ja otsustasingi lõpuks magada.. No lihtsalt ei saanud und ja kaks tundi hiljem hakkas mulle mahedalt laulma.. ülla ülla.. Greg Laswell. Ajasin siis end üles, käisin pesemas ja läksin trummitundi.

Trummitund oli lihtsalt nii hea! Mängisin kitarriõpetajale taustaks bluesi rütme. See oli nii mõnus, lihtsalt nautisin olukorda. Ma tegin seda täiesti esimest korda, mille tõttu ma arvatavasti ei mänginud seda väga leidlikult või keeruliselt, aga tore oli ikka. Pärast paari minutit ühines minuga ka mu õpetaja, kes muidugi mängis paremini, aga kelle mängustiili ma ka kohe üle võtsin ja lasin samas hoos edasi.

Pärast trumme hakkasin Nõmme Noortekeskusest koju liikuma. Jõudsin kõndida bussijaamani kui mulle plärises vastu mini-bike, noor poiss seljas. Ta tundus olevat sellega millegipärast hädas. Lõpuks lükkas ta baigi vastu aeda seisma, ise istus kõrvale maha ja ootas. Masin oli üle kuumenenud.

Bussipeatuses oli veel värvikat seltskonda. Üks pisikene armas tüdruk, natuke ümmargune, oli koos vanaemaga ootamas bussi. Ühel hetkel vaatas ta aralt ringi, piilus vanaema poole ja lõpuks sirutas käe välja ja ajas pöidla püsti. Ta hääletas... keset Tallinna linna, bussipeatuses. Vanaema vaatas siis talle otsa ja käratas: "No mine siis autoga!"... Mina ei suutnud seda vanaema kuidagi mõista. Minu arust oli täiesti GENIAALNE hääletada bussipeatuses, keset Tallinna linna. Mulle tundus, et seda arvas ka väike tüdruk.

Ja nii mu blogindus algabki... vist?