Rlv mässif

Nädalavahetusel käisin Rakveres. Ma pidin sinna minema koos Katrini ja Ennuga, et teha uurimistööd, aga ema (kes on meie juhendaja) ning Enn jäid haigeks. Niisiis läksin üksi. Reede õhtul.

Kohe õhtul alustasin ka uurimusega. Sain umbes 2 lehekülge kirja pandud. Jess.

Järgmine päev lõhkusin emale natuke puid ja tassisin ahju ja seina vahe täis. Siis sain kokku Kaisaga. Vahepeal käisid Kam ja Jaaks ka külas. Niimoodi vaheldumisi.

Kaisaga oli täiega mõnus chillaxida. Kordamööda üks lebotas Siimuga diivanil ja teine valis muusikat. Jõime teed ja olime niisama. Päris pikalt isegi ilma midagi rääkimata.

Siis käisime poes, kus proovisime teha võimalikult säästlikke oste, milel juures sai palju nalja. Tulime tagasi minu poole, kus uurisime, kas Toomas viitsib Kaisa ja Kaija (kes ka sinna tuli) koju ära visata. Nad oleksid muidu pidanud minema juba 5-ese bussiga. Toomas oli nõus.

Nüüd olime minu pool juba 5ekesti. Ma isegi ei mäleta, mida me rääkisime, aga lõpuks läksimegi sõitu ja viisime Kaija Potsule, Kaisa Haljalasse ja siis sõidutas Tom mu koju ja läks ka ise minema. Läksin üpriski hilja magama. Nii poole kahe paiku.

Pühap tulin Tallinna. Rakveres oli nii hea olla. Kodune kuidagi. Tahaks pikemalt seal olla jälle vahepeal.

Dream on

Olen viimasel ajal näinud väga veidraid ja twisted unenägusid. Nagu tõsiselt. Nii veidraid, et need võiksid peaaegu reaalsed olla. Ja siis ma mõtlengi, et kas äkki see juhtuski päriselt. Seletan teile ühe, nii palju kui mäletan:

Unenägu I

Olen Tallinna kesklinnas. Mul on seljas väga korralikud riided. Pintsakut hoian käevangus. Ma isegi ei mäleta täpselt, kust ma tulen ja ma tean, et pean koju minema õhtuks, kuid veel ei viitsi. Tean ainult, et ma nägin seal, kust tulen, Kaisat. Mingi hõng on teatriskäimisest, aga ei saa kindel olla. Äkitselt tuleb mul tunne, et peaksin kinno minema. Võtan sihiks Sõpruse kino. Kui ma kohale jõuan, jookseb kassa juures mulle vastu naine ja ütleb: "Jälle sa jäid hiljaks! Mulle üteldi, et sa nagunii jääd hiljaks!! Oot, ootame me ikka sind, eksole?" Mina suutsin selle peale ainult Ah? Jajah, vabandust pobiseda.

Naine ulatab mulle pileti filmile Meet the Fockers ja küsib: "Kas sul see saja küsimusega küsimustik on olemas?" Mina ei mõista muidugi midagi, kuid siis läheme ühineme suurema seltskonnaga, kes juba kinosaali kõnnivad. Saan aru, et olen klassiväljasõidul. Naine topib mulle kätte hunniku pabereid ja "mu enda" vihiku. Ma mõmisen suvalisi vabandusi, kuni leian vihikust tõesti, ülla ülla, 100 küsimust. Ütlengi siis kergendunult (et ma ei tea neid kirjutama hakkama): "Jah, ma ju kirjutasin juba koolis ära..." Naine, ilmselt siis mõni õpetaja, jääb vastusega rahule. Trehvan ka selle vihikust ära, et mu nimi on nendega koos olles Aalexx. Jah kahe a-iga. Kahe x-ga. Küsimused on kõik filmis toimuva kohta.

Lähen oma kohale istuma, kus teised klassi inimesed muidugi teavad, et ma pole nende seast pärit. Kõik tulevad ja tunnustavad minu trikki sissesulandumisel. Saab palju nalja. Siis hakkab film. Film on tohutult igav (ma pole tegelikult seda Meet the Fockersit näinud). Küsimusi ma täita ei viitsi, kuigi tekib korraks mõte, et teeks Aalexxile head ja täidaks tema eest ära. Oleks ju temale totaalne müsteerium...

Avastan äkitselt, et mõne istme seest meie eesreas tulevad välja lambid. Tegemist on vist tulevikuga, sest need lambid on mingi 3D elemendi jaoks. Otsustan hakata üht lampi susama. Kasutan sõna "susama", sest ma tõesti ei mäleta, mida ma seal tegin, aga lõpptulemus oli, et suutsin lambi panna kuvama hologrammi minu enda joonistatud pildist. Sellest pildist. Alla programmeerisin sõnad "a joonas1111". Oli minu arust geniaalne jätta allkiri, mis ei ütle tegelikult midagi. A pidi olema sõna aadress. Ja email on mul joonas1@hot.ee, nii et väike vihje kõigest.

Kui ma selle geniaalse hologrammiga olin hakkama saanud, hakkasid kõik selle klassi tüübid kihistama (muide, selles klassis polnud tüdrukuid) ja me jooksime kinost välja. Ma ärkasin.

No olgu, uni ei olnudki nii loogiline, et ma peaks mõtlema, kas see toimus või mitte. Nüüd aga tuleb sisse see, et ma nägin ka sellele järgnevat lugu.

Unenägu II

Olen jällekord (seekord küll öises) Tallinna kesklinnas. Ma olen suhteliselt ärevil. Ja samas uhke. Minu hologramm läks uudistesse. Ootan kusagil varjulises kohas, kuni tuleb keegi mu sõbranna. Ma tõesti ei tea kes. Lihtsalt tean, et ta on mu sõbranna. Ta ütleb mulle: "Geniaalne!" Ma tänan teda. Tean, et jutt käib mu saavutusest. Tean ka, et see on tegelikult huligaanitsemine. Ma siiski rikkusin ära päris kalli tehnika seal kinos.

Edasi läheb asi segaseks. Ta ütleb, et meil on vaja kohta kus "see" ära teha. Ma tean millest jutt käib. (Ja noh, ega tegelikult ikka ei tea küll.) Kurdab aga, et meil ei ole kohta. Ma siis pakun välja, et läheme minu poole. Kõnnime ja kõnnime kuni jõuamegi minu majani. Tuleb välja, et olen rikas, mu maja on Tallinna Tehnikumi kõrval olev suur ehitis. Ma isegi ei tea, mis hoone see tegelikult on. Igatahes jah, elan seal.

Astume külje pealt majja sisse. Kõik on pime. Telekas aga käib. Nad räägivad uudistes minu hologrammist. Justkui minu mõtetega mängimiseks ütlevad, et "Tuvastatud on, et huligaaniks võib olla Joonas Ervald. Või siis mitte. " Milline uudisteprogramm üldse midagi sellist ütleks??

"Omalt poolt ütleksime - Hea töö joonas1111!"

Mul on tunne, et õhkkond on kui raamatus "Nineteen Eighty-Four". Kõik olukorrad on kontrolli all. Saan aru, et tegemist oli tõsise kriminaalse aktiga. Samas aga justkui sümboliks rahvale. Makes sense? No? Thought so.

Oleme valmis alustama "sellega". Lähen mingeid vidinaid otsima, kui äkitselt kuulen trepil samme. Isa on ärganud. Ma millegipärast tean väga hästi, kuidas kõik tehnika töötab ja suudan kähku kõik tuled trepil kuidagi üle pingestada, nii et need katki lähevad ja neid ei saa põlema panna. Kaks neist plahvatavad, nii et isa minestab. Ma ärkan.

Suht fucked up, yesh.

III

Tänane "päev" algas kell 00:01, kui ma ootasin, et tuli ahjus kustuks ja ma saaksin selle kinni panna. Otsustasin siis, et mis ma niisama ikka passin ja hakkasin vaatama sellist sarja nagu Qi. Kui on vähegi viitsimist süveneda on see täiesti geniaalne!

Magama sain umbes kell 2. Ärkasin 6:30 ja 6:31 ja 6:32 ja nii edasi kuni 6:55. Jõudsin ilusti kooli, kus oli jälle bioloogia tund.

Rääkisime kloonimisest ja võimalusest dinosauruseid tagasi tuua.

Tiia: "No dinosauruseid pole küll mõtet tagasi tuua."

Meie kõik: "Ah?? Muidugi on?"

Tiia: "Mis sa teed temaga? Natuke vaatad ja siis ta sureb ära?"
Meie kõik: "Jaaaaaa! Loomaaias!"

Tiia: "See traumatiseeriks dinosaurust. Ta poleks õnnelik. Poleks harjunud meie ajas elama."

Kristian: "Mismõttes? Ta pole nagunii harjunud kusagil elama!"

Ülejäänud koolipäev oli suhteliselt tavaline. Kõik haigutasid umbes kolm korda minutis.

Siis sain koolist lahti ja mõtlesin, et nüüd saab koju magama! Siis helistas isa ja tuletas meelde, et pidin aitama laelampe panna teisele korrusele. Läksingi siis appi ja panimegi uued laelambid. Siis tulin oma tuppa ja õppisin bioloogiat ja muusikaajalugu. Täitsa tubli olevus olen vahepeal.

Rohkem pole ma eriti midagi teinud. Kuigi peaks. Aga noh, jõuab ka homme. Alati jõuab ka homme.

II

Tänane päev ei alanud nii nagu ma oleksin tahtnud. Avasin silmad ja veidralt värske tunne oli. Mõtlesin, et ohhoo, ärkasin enne kella ja nüüd saan oodata veel, kuni kell piiksuma hakkab. Ootasin ja ootasin. Äkitselt hakkas helisema hoopis telefon köögis. Läksin vaatama, see oli telefoni peale seadistatud äratuskell - seadistatud äratama kell 11.30. Jah, ma magasin kooli maha.

Otsustasin, et ju siis oli nii vaja (, sest mind pidi äratama 3 kella, millest ühtegi ma isegi ei kuulnud) ja magasin edasi.

Tiksusin umbes kella poole neljani. Siis läksin linna ja sain kokku Lehtiga. Trippisime niisama ringi kuni meil tuli geniaalne idee minna Selenele salaja külla. Salaja sellesmõttes, et Selene ei teaks, et me tuleme. Tegime siis süütu kõne, et kuidas tal läheb ja kus ta parasjagu on. Ta oligi kodus. Ostsime kaasa vahukoort, et Selene ja Lehti saaksid teha vahukoorega kohvi. Nad tegid ka. Pakkusid isegi mulle (ma kohvi ei joo) ja ma proovisingi. Magusalaks x 10.

Pärast umbes kümnekordset korrutamist, et "peaks liikuma hakkama" läksimegi ära. Lehti saatis mu bussile ja ma sõitsin koju. Tegin Kaisale paar veidrat pildiversiooni tema, Anette ja Kadi sõbrapildist (mida võib näha Kaisa Facebooki profiilist). Nüüd õpin veel pisut ja siis keeran magama. Cheers.

I

Esimese koolipäeva elasin üle. Mul oli ainult kaks tundi ja nende mõlema ajal suutsin vist silmad korraks kinni panna. Päris magama õnneks ei jäänud.

Bioloogia tunnis sai nalja nagu alati (Tiia Kalju teeb oma töö).

Tiia: "DNA ristamise puhul on võimalik ka hiire ja inimese DNA-d ristata. Nad lähevad üpriski hõlpsasti kokku ja välja tuleb..."

Kristian: "..Hiirinimene!"

Tiia: "ee.. mitte pär.."

Kristian: "Miki Hiir!"

Nüüd tulin koju päris vara ja magasin 2 tundi. Tuleb unerütm jälle paika saada. Aga niikaua on unelaulud totaalselt teretulnud.

Everybody's gotta learn sometime

Ma pole siia pikka aega midagi tippinud.

Ei tipi ka seekord. Muutsin vaid blogi välimust.

Tippima hakkan siis, kui kõik jälle liikuma hakkab.