Olen hetkel Rakveres. Siin on päris värskendav olla. Sõpru on hea näha ja üldse tuju püsib hea.

Täna ärkasin suhteliselt vara (Tallinnas). Tegin hommikused toimingud ära ja seadsin oma asjad korda, et saaks Rakverre liikuda. Pidin saama Toomase, Kaisa ja Anettega Vabakal kokku, et kuulata Dalai Laama kõnet ja siis edasi Rakverre sõita.

Kuna kõne läks sõna otseses mõttes suures osas tuulde kaduma, otsustasin joonistama hakata. Kritseldasin kaustikusse erinevaid asju. Ma pole seda nii ammu teinud, aga jube hästi mõjus. Päeva jooksul võtsin selle veel paar korda ette.

Käisime raamatukogus, kust me ei saanud Toomasele tahetud raamatut ning pärast läksime Kaisa õe poolt läbi, kuhu oli pargitud ka Toomase auto.

Meie sõit kestis umbes 2 tundi. Väga erinevatel põhjustel. Üks oli see, et me ei oska, vanurid nagu me oleme, autot tankida. Ma ei tea, kuidas me suutsime seal 20 minutit lihtsalt raisku lasta.

Rakverre jõudes seiklesime natuke linnas, mille järel sattusime emale otsa. Ta kutsus meid kõiki sööma, mida me ka tegime.

Vahepeal juhtus aga selline asi. Kuna Kaisa oli kunagi proovinud Vabakal üles võtta maa külge liimitud 20 sendist, otsustasime sellised mündid tekitada ka Rakverre. Läksime keskväljakule, kuhu mitmesse kohta (ka pingi peale) liimisime sente ja münte, nagu need oleks sinna kukkunud. Umbes 3-5 senti korraga, et oleks, mida märgata. Vaatasime ka, kas keegi läheb õnge, aga kahjuks ei liikunud seal eriti inimesi. Võibolla ka õnneks, sest natuke jama oleks liimida münte teiste silme all.

Kui olime Toomase pool vaadanud erinevaid täna salvestatud videosid, liikusin koos Kaijaga koju. Istusime umbes pool tundi hoovis ning arutasime maailma. Kuidagi hea oli lihtsalt rääkida. Millestki ja mittemillestki.

Hiljem sain kokku Jaaksi, Madise ning Indrekuga. Nad on hetkel kõrvalkorteris, aga mina, unine nagu ma olen otsustasin magama minna. Kell on siiski juba 4.

Vot nii.... Pole ammu midagi nii robustset kirjutanud, aga hetkel otsustan sellega rahule jääda.
Peace

Käisin mõned päevad tagasi hambaarstil. Tegemist viimasel ajal minu jaoks väga tavalise üritusega, olen käinud seal mõnel põhjusel kord nädalas. Seekord aga juhtus selline lugu...

Kui olin maja uksest sisse jõudnud, astusin kohe trepile, sest mul polnud vaja registratuurist läbi käia. Pidin jõudma neljandale korrusele. Kolmandal korrusel naelutas mind koha peale selline vaatepilt - üks pisike, blondikas, ülimalt hirmunud näoga tüdruk vaatas mulle otsa. Ma vaatasin sama jahmunult vastu. Ta silmad olid ümmargused ja suured ning tundus, et ta kuulatab. Kuulatasin siis ka. Ma ei kuulnud midagi..

Tema aga kõndis kahtleval sammul, kõrv ees lähima akna juurde. Ja kuulatas..

... kuni ka mina kuulsin! Täielik õudusfilmi hääl. Teata, selline viiulikrigin, kui nii võib ütelda. Me ei saanud kumbki aru, kust see tuleb. Otsustasin parema meelega edasi minna, sest olles ravikeskuses ja nähes selliseid hetki, tulevad meelde igasugu toredad õudusfilmid.

Jõudes neljandale korrusele kuulsin sama häält juba selgemalt. Sain aru, et tegemist oli õlitamata liftiga, mis kriiksus, kui ta liikus. Kogemus missugune...

Lugu

Viimased kaks pilti on pärit siit, ilmselt võtan sealt edaspidigi..

Läksin teisipäeval Pirita randa võrkpalli mängima. Me käime koos kaks korda nädalas, teisipäeviti ning neljapäeviti.

Vaatasin kogu sõidu ajal aknast välja, väsinud olin. Siis hakkasin märkama, et inimesi on ümberringi kuidagi vähe. Ja oligi, lihtsalt vähem kui tavaliselt. Ja need inimesed, keda ma nägin, olid kõik enam-vähem samal lainel.

Kõigepealt oli üks ümaram poiss, kes ootas valgusfoori taga. Ta tantsis õõtsudes. Siis üks väike armas tüdruk. Ta tantsis... Õõtsudes. Siis üks perekond koeraga"beebiga" jalutamas. Nende tütar tantsis samuti keksides. Tütar hüppas madalale kivimüürile. Koer (ilus ja väga noor Alaska koera välimusega) otsustas ka kivimüürile ronida. Ajas tagakäpad üles, kuid ei suutnud peale hüpata. Niisiis pereise tõstis koerabeebi tagumiku üles müürile, mille peal ta rõõmsalt tüdrukule järele jooksis. Mulle tuli Pluuto meelde. Mõtlesin, et ka see koer tunneb end arvatavasti täieliku perekonnaliikmena.

Eile sain kokku Diana, Selene, Silveri, Mati ja Karliga. Istusime Stroomi rannas vaatetornis ja rüüpasime veini. Istusime seal, kuni hakkas sadama ja välku lööma. Ma nautisin ilma niiii väga.

Mängisime vahepeal vihma käes bussipeatuses ninjat (kes mängu ei tea, küsige kunagi õpetust), mis oli omaette juba saavutus. Meid jälgis kaks meest, kes tundusid sellest olevat suhteliselt lõbustatud. Lõpuks nad teatasid: "Noored.. Lõpetagem mängud, troll tuleb.."

Ma täna teen arvutile formati, mistõttu lappan arvutis olevaid pilte, muusikat ning muid faile.

Leidsin ühe faili, mille nimi oli "New Text Document.txt." Selle sisuks oli:

Mõtlesin siis, et äkki oleks armas kirjutada üks luuletus....

Ootan sind ma kõigest väest,

tahaks haarata sul käest.

Roniks üle igast mäest ma,

et saaks sind vaid vaevast säästa.

Hmm.. eeh, ei.. leim.

Ja see on sõnasõnalt. Ma ei mäleta, mis meeleolus ma selle kirjutasin, aga selliseid asju on alati tore leida

Eile käisin uuesti kinos Müramuusikat (Sound of Noise) vaatamas. Juba teist korda tegelikult, aga ikka veel on vist parim film ever. Vähemalt minu jaoks. Käisime koos Lehti ja Selenega. Tegelikult oli Lehti ainus, kes seda esimest korda nägi..

Aga enne seda olime päris pikalt Lehti pool (seal oli kas Henri). Lehti ja Henri tegid küpsiseid ja meie Selenega jõime teed ja olime kasulikud "olles niisama ilusad".

Homme on viimane koolipäev (kui eksamid välja arvata). Kuidagi veider tunne on. Eriti, sest hinded on pisut ripakil veel. Ja haigus ei taha ka ära minna.

Tohutult tore päev oli.. aga ka sama väsitav

"Where should I be able to go where I don't see one bit of advertisement?"

"To sleep."

Hetkel olen haige. Hakkas peale lihtsalt peavalust ja nohust, aga nendest sain kiiresti lahti. Just tänu sellele, et kõik võtsid ühendust ja soovitasid mulle erinevaid viise, kuidas ravida. Ja ma siis mõtlesin, et mis seal ikka.. Vaja nohust lahti saada, võtan kõiki kuulda.. Jõin teed, magasin, sõin küüslauguga võileibu, hingasin auru, hoidsin salli kaelas ja kõike muud sarnast.

Järgmine päev oli nohu kadunud, aga asendus päris koleda köhaga. Nüüd ravin usinalt seda.

Käisin täna ka arsti juures. Päris veider kogemus oli. Täpselt selline tunne nagu oleksid tulnukad mu ära röövinud. Kõigepealt võeti verd sõrme otsast, siis veenist. Siis üteldi: "Olgu, särk maha, jalatsid jalast ja viska siia pikali." (muidugi tulnukad vist nii ei ütleks)

Nii tegingi.

Siis kinnitati mu käte ja jalgade külge klambrid (kõlab hullemini, kui tegelikult oli) ja igale poole pisteti iminapad. No täpselt nagu filmis.

Aga pärast arst ütles, et ta ei julge mulle praegu igatahes rohtu kirjutada, pigem joogu ma teed ja puhaku kodus. Siis rääkisime eksamitest. Sest kõik täiskasvanutest tuttavad räägivad praegu minu vanustega ainult eksamitest vist.. Või mis?

Ja täna kuulan millegipärast eriti neid kahte: Üks & Kaks

Nagu lubatud sai kirjutan ühe loo, mis isa minust on üles märkinud.

Raamatu nimi, kust neid lugeda saab on "Väikese poisi lood".

KUS JÕUL MEID OOTAB?

-Kuule, kas Jõul meid ka ootab, kui meie Jõulu ootame?

Kus ta ootab meid?

Kelle käest Väike Poiss ka ei küsi, kõik kehitavad õlgu.

Siis Väike Poiss vastab ise:
Jõul ootab seal, kus pime on.

Siis pannakse igale poole valgust,

kuuse otsa, ja küünalde külge akna peal

ja pannakse igale poole jõuluvanad.

Mängu jõuluvanad.

Ja nemad hüüavad hästi tasakesi,

Jõul, Jõul, kus sa oled!

Jõul, Jõul, tule välja.

Ja Jõul tulebki välja.

Siis ta ei karda enam.

Siis on ju valge

igal pool.

Eile olid isa matused. Minu jaoks oli tegemist tohutult ilusa ja isegi rõõmsa, jah, rõõmsa üritusega. Mul on väga kahju, et ta pidi minema, aga paremat minekut ei oskaks ma isegi soovida. Kui minna, minna täpselt nii. Viimastel hetkedel olid tema ümber sõbrad ja perekond, ta sai tegutseda ja olla tema ise, isegi kui see oli piiratud tema olekust.

Ma saan aru, et paljud, kes ise kohal polnud, peavad minust taktitundetuks nii ütelda. Rääkisin ka eile telefoni otsas Piretiga. Ütlesin, et kõik oli väga korralik, ilus, soliidne ja tore. Naerda sai rohkem kui nutta. Ta küsis, et kuidas see võimalik on? Eks ma üritan siis seletada..

Isa ei olnud lihtsalt isa. Ta oli rohkem sõber kui isa. Rohkem isa kui õpetaja ja rohkem õpetaja kui sõber. Aga ta oli suur sõber. Kõigile. Ja nii mitmeski mõttes. 213 cm pikkust pole naljaasi. Ka Monika ütles, et on Andryt terve nädala kaasas kandnud. Ja see on nii raske, sest Andry on suur. Nii suur.

Oma esimestel haigusnädalatel teatasid arstid, et ta ei kirjuta enam. Ema ei tahtnud sellist juttu kuulatagi. Läks siis andis paberi ja pastaka isale pihku ja pani ta kirjutama. Isa oli vaid arstidele jonninud. Nii toredalt tüüpiline. Ta kirjutas mulle luuletuse:

Tere poja!

Ole oja,

ära aja

üle kallaste

nagu tegi sinu ici.

See on kõige siiram ja täpsem seletus meie suhtest ja ka natuke tema olemusest. Ta tantsis alati piiri peal, nooruslikult ja meelega. Ta tahtis näha, kuidas sellele reageeritakse ja teadis, et mina lükkan teda pigem piiri pealt sissepoole. Ma ei teagi, kas soovitus mitte üle kallaste ajada on mõistlik. Ju vist on. Ja samas ei ole ka. Tema sai sellega saavutatud nii palju.

Kui ma eile kirstu kõrval istusin ja vaatasin ringi, märkasin kõiki neid kurbi pilke ja nutuseid silmi. Olin kokku vajumas. Siis aga vaatasin isa poole. Ta oli nii rahulik ja soliidne, justkui kerge muigega. Ma hakkasin mõtlema asjadele, mida me koos oleme teinud. Täiesti suvalistele juhtumitele. Kuidas me tassisime diivanit teisele korrusele, surudes selle koridori seinte vahele jäigalt kinni ja naerdes kuni kumbki rääkida ei saanud. Ja nii edasi ja nii tagasi nagu tema ütles. Avastasin äkitselt, et istun keset kurbi inimesi, vaatan isa ja naeratan. Mingi rahu tuli peale. Tundsin end hästi ja sain aru, et ka tema tunneb end paremini.

Hiljem vaatasime pilte ja kuulasime muusikat. Rääkisime lugusid. Piret rääkis täiesti imelise muinasjutu. Olime kõik tänulikud kõige eest. Oleme ka edasi.

Sain lugeda ka mõneleheküljelist raamatut "Väikese poisi lood". See oli isa kirja pandud jutustused, mis mina rääkisin, kui olin 6 aastane. Võib-olla mingil lähipäeval kirjutan mõne ka siia.

Ma ei oskagi rohkemat ja paremat midagi ütelda. Ma usun, et igaüks oskab ise oma loo rääkida, nõnda tegin ka mina.

Ta oli otsekui jäme, ilma madalate oksteta puu, mille otsa kuidagi ronida ei saa. Aga kui saaks, näeks üle metsa!

Musicianship

Täna läksin kooli, et avastada - meil on ainult üks tund.

Homme on veel vähem - umbes pool tundi. Siis läheme kõik koos kohtumajja, kus vaatame kurikamõrvari istungit. Kaks võimalust, kas väga huvitav või tohutult igav.

Kui ma koju sõitsin tuli bussi peale üks punkar. Hari peas, habe ees, tohutult purjus. Kontroll läks küsis talt piletit. Ta muigas põrandale ja ütles: "Ei ole!"

Selle peale üteldi, et astume siis välja. Järgmises peatuses astus punkar välja, keeras ümber, et vaadata, kus kontroll on. Punkar jõudis veel karjuda: "Oota trahvi ei teegi või? CMOON!" Uksed läksid kinni. Väljast kostus kumedalt: "Pft, igav oled!"

Kontroll punetas näost. Mina muigasin.

Selle peale said see hunnik vanainimesi, kes bussis sel kellaajal sõitsid, palju kõneainet. Parim asi, mis ma kuulsin oli: "Ega siis ei saa sealt ülevalt ka päris kõik korras olla." Pärast seda arutati, et miks Tartus pensionärid bussiga tasuta ei saa sõita. Mind pani see kõik uuesti muigama. Ma ei teagi miks. Aga pöialt hoidsin punkarile.

Flowers

Eile tuli Jaaks külla. Me olime umbes kella viieni öösel üleval. Väga kasulik. Ärkasime aga juba 8 hommikul. Kui ta bussile läks, et hambaarstile minna, läksin kaasa, et linna saada. Pidin saama kokku Silveriga, et šoppama minna. Jeps. Meie, šoppama. Point selles, et võitsime väikese graafika konkursiga 1. koha, st kahe peale 130€ väärtuses kinkekaarte Kaubamajja.

Poole tee peal (ehk bussis) võttis mind rajalt maha piletikontroll ja küsis piletit. Andsin oma ID kaardi, üteldes: "Muidugi." Lõi masinast läbi ja ütles, et piletit ei ole. Mina tegin kohe kurja nägu, ütlesin, et proovigu uuesti. Ma olin 100% kindel, et olen tellinud. Vaidlesime siis 4-5 minutit teemal, et kas ma tõesti tellisin või mitte. Lõpuks ütles ta mulle, et pole hullu, lasi mul tellida pileti ja ütles, et ma edaspidi kontrolliks olukorda. Jee? Vist küll.

Trippisime siis Kaubamajas Diana, Silveri ja Selenega. Me ei leidnud midagi, mida osta. Kulutasime natuke raha toidu peale.

Mis toidu peale me raha kulutasime? Nooo. Meil oli selline plaan: Kuna suvi ei taha väga tulla, siis tuleks suvi kohale kutsuda. Selleks võiks ohverdad ühe suvise koogi. Otsustasime, et mitte mingil juhul pole suvine kook šokolaadikook. Ostsimegi materjalid kokku ja tegime koogi. See tuli šokolaadikook. Aga hea kook sellegi poolest. Tundub, et suvi jääb veel venima, vähemalt järgmise koogini.

Diana pool kooki tehes oli väga tore, sai palju toredaid nalju tehtud, mängisime mingeid raskeid puzzle mänge ja jõime teed, šampust ja (koogi kõrvale) piima.

Siis tuli mulle pähe, et pidin varem kodus olema. Kell oli juba pool 11. Koju jõudsingi alles peaaegu 12ks. Diana joonistas veel mulle kaardi, kuidas tema kodust peatusesse saada. Tee peal vestlesin pikalt telefoniga.

Tasapisi kasvab Radioheadi uus album mulle külge.

karambuuder

Täna juhtus selline veider asi, et sain oma elust 7 minutit tagasi. Teate seda kommet, et kui kell on 00:00, siis saad soovida või 11:11, midagi seesugust. Täna vaatasin, et kell on 00:00. Ma ise ei soovi kunagi sellistel aegadel, aga tavaliselt ütlen paljudele, et saab soovida. Nii ütlesin ka täna, mille peale mulle vastati, et kell on alles 23:53 ju. Kontrollisin üle ja oligi! Ja ma ei osanud selle ajas tagasi reisimisega mitte midagi peale hakata.

Üldiselt olen viimasel ajal pisut tõbine olnud ja ravin end kodus, väga palju välja polegi liikunud. Esmaspäeval käisin tegin uurimistööd, lõpetasime Patrickus. Tüüpish. Teisip ärkasin vara ja ravisin kodus end terve päeva. Jõin piparmündi ja melissi teed, hea oli. Rahulik.

Homme tuleb tegus päev. Ülehomme samamoodi. Aga sellest saan siia juba siis kirjutada.

Veider tunne, et kooli polnud terve nädal algus. Aga tore ikkagi.

Gut song noh.

Umbra

Laupäeval ärkasin üles kella üheksaks. Panin soojalt riidesse, läksin võtsin kuurist kirve, kangi, labida ja lumelabida ning läksin jääd lõhkuma. Ma pidin lõhkuma, et saada lahti meie väravad, need, kust autod läbi liiguvad. Peale nelja tundi jäälõhkumist sain ühe poole liikuma. Siis helistas Lehti, meil oli plaan kokku saada ja minna Saskia poole (mingisugune peomoodustis).

Pärast ülejäänud koduste toimingute tegemist läksingi siis liikvele. Jõudsin kohale kusagil 6-7 paiku õhtul. "Aitasin" šokolaadikooki teha ja me ootasime ülejäänud inimesi. kokku tuli meid umbes kümne ringis. Väga tore rahvas oli, ma teadsin sealt ainult Lehtit. Üht tüdrukut olin varem näinud, aga teised olid võõrad. Kõik Tallinna Reaalkoolist.

Tegime sauna, mängisime piljardit ja olime niisama lahedad. Mind ristiti Reaalkooli sisse, nii nagu seda kõigi reaalikatega tehakse. Erandiks, et ma olin sel hetkel saunas. Siis mainisin neile, et ma sain tegelikult sinna kooli viimasele kohale sisse ja nad hakkasid mind kõik läbisegi sõimama. Ütlesid, et "Sa oleksid meie klassi jube hästi sobinud, seal on kõik hullud!" Ma võtsin seda loomulikult kui komplimenti.

Sain isegi üllatavalt vara magama, umbes poole kahe ajal. Ärkasin 10, mängisin paar piljardit veel ja tulin koju. Siin tegime teisel korrusel remonti ja noh, pühapäev venis käest.

Nüüd olen pisut tõbine, aga õnneks see nädal kooli ei ole.

PS! seekordne pilt postituse kõrval, ma ei saa mainimata jätta, on tükk mu enda loomingust, mida võib näha siin.

Empath

Ärkasin täna vara, kusagil 6 paiku, et ilusti hommikul saaks süüa ja duši all käia, natuke chillida veel ja jõuaks ilusti kooli. Jõudsingi kooli 8.15 ajal. Tuli välja, et õigusteadus jääb ära, sinna kõrvale oli koolis ka internet puudu, mis tähendas, et ma ei saanud oma Õiguse ja õigluse teksti välja printida. Saatsin selle hoopis kodust õpetaja meiliaadressile.

Ootasingi siis poolteist tundi, kuni hakkas peotants. Seekord oli tüdrukuid väga palju puudu, aga lõpuks suutsime enamus leida tantsupartneri. Täna olid igasugu keerukamad käigud ja üldse väga kiired tantsu, ülimahe oli. Tantsisin endast päris palju lühema tüdrukuga, nii et naerda sai palju.

Homme tuleb tegus päev vist. Üritan võimalikult vara ärgata ja teha kodused toimingud ära....

_S

Noniiiiiih. Arvestustenädal on põhimõtteliselt läbi. Mitte kuigi edukalt, aga saab hakkama.

Hetkel kirjutan viimast kodutööd homseks. Sokratese Apoloogia põhjal 2000 sõna teemal "Õigus ja õiglus". No mida. Aga mul saab ikkagi kohe valmis. Saab lahti.

Täna peale kooli käisin ujumas. Nii hea oli üle pika aja vette saada. Ma nii naudin ujumist, see annab võimaluse tund aega mingi suvalise tegevuse kõrvale mõtiskleda. Toob tihti asjadele selgust, ma ei oska paremini seletada.

Peale ujumist läksin raamatukokku. Olen sinna viimase kahe nädala jooksul ära viinud juba 12 isa laenutatud raamatut. Ikka veel on üks viia.

Kui ma tagasi tulin, siis oli veel suhteliselt valge. Noh, talve mõistes valge. Vaatasin üle Nõmme puude ja katuste ja märkasin midagi säravvalget. No tõesti paistis nii pisut ainult, et kohe ei saanudki aru, mis see on. Tuli välja, et see oli ülisuureks kasvanud ja eriti heledalt helendama hakanud kuu. Ma ei tea, mis talle pähe lõi. Igatahes väga ilus vaatepilt. Kui kodus MSNi tulin, oligi Diana esimene küsimus: "Kuud nägid?" Nii et ma polnudki ainus, kes vaatas ja imestas. MSNis üritasin Kaisa tuju parandada. Vist pisut aitas, teinekord jälle.

Paw.

Tujumasin

Tujumasin

Tulin koju,

sügav tuju

ütles mulle:

"Hüppa tulle!"

Aga mina kuulatasin,

mida ütleb tujumasin.

Ütles: "Puhkama sa peaks."

Tuju läkski kohe heaks.

Avastasin, et mulle meeldib teha umbes minuti-kahega Ilmar Trullilikke luuletusi. Mulle endale nad meeldivad, kriitikat vist ei kannata, aga neid on tore välja mõtelda igatahes.

Kooliga seoses, sain bioloogia 5e. Matem tuleb arvatavasti 4. Ajalugu ja muusikaajalugu jäid tegemata, aga need on lihtsalt õpitavad. Olen lugenud natuke Jaan Krossi ja üldse on kõik tegelt lõpmata hästi.

Nüüd toon puid, söön, koristan toa, teen teed, õpin pisut ja siis ongi kõik tehtud, mis tarvis. Homme pean meeles pidama, et raamatukodus tuleb käia. (Jah, ma tahtsin kirjutada "raamatukogus", aga selle trükivea jätan küll sisse. Tore teine.)

Ootan juba nädalavahetust. Saab tore olema.

Kuukivi

Käisin Maarjal vastas.

Bussis rääkisin emaga telefoni otsas, kui äkitselt astus bussi Kristel ja mind rõõmsalt tervitas. Tal olid kaasas lilled ja nii me läksimegi Maarjat vastu võtma.

Lennujaamas oli totaalne varahommiku tunne. Seal polnud mitte kedagi ja kõik oli väga vaikne. Arutasime Kristeliga erinevaid asju, kuni Maarja astuski uksest läbi, sama lihtsalt nagu Jaapan oleks teisel pool seda sama ust.

Ma sain enda kilpkonnad kätte. Need on kaks imearmsat tüüpi, kes ripuvad sinu võtmete küljes. Jaapani mõistete kohaselt on imearmas just macho, väga mehelik. Or I could just be making it up...

Maarja andis meile maitsta Jaapani mingit sööki, mille nime ma ei mäleta ( orly?). See oli imehea, koosnes vetikalehest, riisist ja tuunikalast. Ja pakend oli ka lihtsalt geniaalne. Üldse, ma üritan mitte välja teha sellest, et mu õde on 25% made in Japan ja teha tuima nägu, kui ta mingisuguse geniaalse leiutise mulle silme alla toob. Sest neid üllatusnägusid näeb ta vist piisavalt ja küsimusi Jaapani kohta saab ka tohutul hulgal. Täiesti üle ma sellest ikka ei saa. See on loomulik, imestamine välismaa asjade üle. Kasutasime Kristeliga Jaapani salvrätikuid ja imestasime: "Nagu siid!"

Siis läksime Kristeli poole, kus ta kostitas meid väga maitsva söögiga ja imehea teega. Rääkisime suruõhust ja sarjadest ja kõigest muust toredast. Mingi hetk avastasin, et kell on juba 23:23 ja hakkasin bussi peale jooksma. Viimane buss läheb 23:48. Kristeli seletuste järgi sain otse ilusti bussipeatusesse, kihutasin Viru keskusesse ning saingi oma nr 18 bussi peale. Seal lugesin raamatut ja mõtlesin selle toreda õhtu üle järele.

Koju kõndides märkasin, et tänaval on udu. Seda oli näha vaid lampide ümber, nii et see jättis väga maagilise tunde. Samuti oli tuulevaikus ja see tähendas, et udu moodustatud kujundeid oli kõndides näha. Justkui oleks lampide ümber kogunenud pisikesed pilved. Ja ei olnudki jube külm...

Oleks veetlev

Eile läksin siis Silveri poole. Me istusime ca 5 tundi ja tegime Tallinna Reaalkooli kodulehekülje tarbeks bännereid, mingisuguse konkursi jaoks. Loodame auhinna peale.

Tegelikult lootsime teha need valmis mingisuguse 2-3 tunni jooksul, sest oli kokku lepitud ju sõbrapäevachill Lehti ja Selenega. Aga noh. Saime siis umbes 22 ajaks valmis ja sõitsime Selene poole.

Lehti ja Selene olid meile teinud sõbrapäevakaardid. Tohutult armas neist. Ja mitte tavalised kaardid vaid kõige suuremad sõbrapäevakaardid üldse. Need olid umbes sama pikad kui mina ja Silver, just selle vihjega, et me pikad oleme. Eriti tore oli, et Selene ja Lehti riiete ja asjade pealt võis leida värviplekke.

Kasutasime nahaalselt ära Selene külalislahkust, jõime ühe tee, lasime Pipal end kiusata ja liikusimegi minema. Ma sain umbes 12ks koju. Rääkisin pisut juttu Johannaga ja kadusingi magama.

Tänane päev on olnud väga aeglane, sain pisut magada, aga jaks on ikka otsas. Õppima peaks, sest homme on 2 tööd, aga küll jõuab. Juba tegin natuke algust tegelikult.

Varsti aga saan minna Maarjale lennujaama vastu. Can't wait! Päris hea laul muidu.

Ole oja

Täna ärkasin sõbrapäevasõnumi peale. Täh, Indrek! Saatsin vastu ka, aga ma ei ole kindel, kas jõudis kohale (mingi leviprobleem). Ma loodan, et jõudis.

Mul on hetkel koolis käimas arvestustenädal. Jäin hommikul isegi kooli hiljaks, aga tööd olid imeliselt lihtsad. Raamatu vastamine jäi küll tegemata, aga ma ei kurda.

Homme tulevad veel 2 tööd. Aga sellepärast ma hetkel ei muretse. Plaan on minna Lehti, Silveri ja Selenega välja. Me ei tea veel kuhu, aga plaan on ju hea?

Miike Snow - Sans Soleil on päris hea, aga seda pole Youtubeis hea kvaliteediga. Aga keda huvitab, uurige.

Aga nüüd pean liikuma hakkama.

XX

Käisin Rakveres. Plaan oli käia ka kohalikul filmifestivalil, aga reedene päev venis liiga pikaks. Ma lootsin olla juba 6 õhtul Rakveres, kohale jõudsin aga 8 paiku.

Bussi peal jõin termotassist piparmünditeed ja kuulasin, kuidas kõik Vene keeles räägivad. Ma ei saanud eriti palju aru, aga huvitav oli kuulata. Muusikat ma enam kuulata ei saa sõidu ajal, mul ei ole enam mp3lme.

Rakveres avastasin, et õues on ikka päris külm. Oleksin pidanud vist mütsi ja pluusi kaasa võtma, aga seda viga oli juba hilja parandada.

Koju jõudes koristasin pisut ja siis sain kokku Toomase ja Kaisaga, kes mulle külla tulid. Vaatasime MacGyverit (jep) ja lebotasime niisama. Mingi hetk läks Toomas ära ja me Kaisaga läksime magama.

Hommikul tulid Katrin ja Enn, kellega hakkasime tegema uurimistöö küsitluste analüüsi. Samal ajal tegi Kaisa viineripirukaid ja kohupiimasaiu. Täiega tore oli niimoodi kolmekesi andmeid töötada, samal ajal kui "pereema" oma lapsukesi toitis.

Tegelikult juhtus umbes miljon toredat ja naljakat asja, aga mul ei ole tuju, et neid kirja panna.

Nüüd olen tagasi Tallinnas. Pea on pulki täis.

// Kaisa näitas üht pilti suvest. Tahaks tagasi. Või edasi st, suve noh! Ja nüüd sattusin kuulama Gold Dusti. Tahaks tagasi pigem ikka. Aga edasi on ka hea vist.

True dat

Tonight is all about studying, nii et chatin inimestega MSNis.

Selene ütleb:

peaks õppima

Js ütleb:

ma olen viimased tund aega üritanud

Selene ütleb:

ei tõmba kuidagi

Js ütleb:

:D

ja siis iga 5 minuti tagant toon asja juurde

õpiku

vihiku

pastaka

tee

motivatsiooni

aga selleks ajaks on pastakas kadunud

EDIT// teeme uurimistööd kolmes toas igaüks oma läptopis.

Js ütleb:

mhm

Katsu ütleb:

mum

Enn ütleb:

eem

Katsu ütleb:

eel

Js ütleb:

eek

Enn ütleb:

eur

Js ütleb:

sek

min

max

Katsu ütleb:

paks

Js ütleb:

nagu paksimum?

Enn ütleb:

miks

Js ütleb:

miksimum?

Rlv mässif

Nädalavahetusel käisin Rakveres. Ma pidin sinna minema koos Katrini ja Ennuga, et teha uurimistööd, aga ema (kes on meie juhendaja) ning Enn jäid haigeks. Niisiis läksin üksi. Reede õhtul.

Kohe õhtul alustasin ka uurimusega. Sain umbes 2 lehekülge kirja pandud. Jess.

Järgmine päev lõhkusin emale natuke puid ja tassisin ahju ja seina vahe täis. Siis sain kokku Kaisaga. Vahepeal käisid Kam ja Jaaks ka külas. Niimoodi vaheldumisi.

Kaisaga oli täiega mõnus chillaxida. Kordamööda üks lebotas Siimuga diivanil ja teine valis muusikat. Jõime teed ja olime niisama. Päris pikalt isegi ilma midagi rääkimata.

Siis käisime poes, kus proovisime teha võimalikult säästlikke oste, milel juures sai palju nalja. Tulime tagasi minu poole, kus uurisime, kas Toomas viitsib Kaisa ja Kaija (kes ka sinna tuli) koju ära visata. Nad oleksid muidu pidanud minema juba 5-ese bussiga. Toomas oli nõus.

Nüüd olime minu pool juba 5ekesti. Ma isegi ei mäleta, mida me rääkisime, aga lõpuks läksimegi sõitu ja viisime Kaija Potsule, Kaisa Haljalasse ja siis sõidutas Tom mu koju ja läks ka ise minema. Läksin üpriski hilja magama. Nii poole kahe paiku.

Pühap tulin Tallinna. Rakveres oli nii hea olla. Kodune kuidagi. Tahaks pikemalt seal olla jälle vahepeal.

Dream on

Olen viimasel ajal näinud väga veidraid ja twisted unenägusid. Nagu tõsiselt. Nii veidraid, et need võiksid peaaegu reaalsed olla. Ja siis ma mõtlengi, et kas äkki see juhtuski päriselt. Seletan teile ühe, nii palju kui mäletan:

Unenägu I

Olen Tallinna kesklinnas. Mul on seljas väga korralikud riided. Pintsakut hoian käevangus. Ma isegi ei mäleta täpselt, kust ma tulen ja ma tean, et pean koju minema õhtuks, kuid veel ei viitsi. Tean ainult, et ma nägin seal, kust tulen, Kaisat. Mingi hõng on teatriskäimisest, aga ei saa kindel olla. Äkitselt tuleb mul tunne, et peaksin kinno minema. Võtan sihiks Sõpruse kino. Kui ma kohale jõuan, jookseb kassa juures mulle vastu naine ja ütleb: "Jälle sa jäid hiljaks! Mulle üteldi, et sa nagunii jääd hiljaks!! Oot, ootame me ikka sind, eksole?" Mina suutsin selle peale ainult Ah? Jajah, vabandust pobiseda.

Naine ulatab mulle pileti filmile Meet the Fockers ja küsib: "Kas sul see saja küsimusega küsimustik on olemas?" Mina ei mõista muidugi midagi, kuid siis läheme ühineme suurema seltskonnaga, kes juba kinosaali kõnnivad. Saan aru, et olen klassiväljasõidul. Naine topib mulle kätte hunniku pabereid ja "mu enda" vihiku. Ma mõmisen suvalisi vabandusi, kuni leian vihikust tõesti, ülla ülla, 100 küsimust. Ütlengi siis kergendunult (et ma ei tea neid kirjutama hakkama): "Jah, ma ju kirjutasin juba koolis ära..." Naine, ilmselt siis mõni õpetaja, jääb vastusega rahule. Trehvan ka selle vihikust ära, et mu nimi on nendega koos olles Aalexx. Jah kahe a-iga. Kahe x-ga. Küsimused on kõik filmis toimuva kohta.

Lähen oma kohale istuma, kus teised klassi inimesed muidugi teavad, et ma pole nende seast pärit. Kõik tulevad ja tunnustavad minu trikki sissesulandumisel. Saab palju nalja. Siis hakkab film. Film on tohutult igav (ma pole tegelikult seda Meet the Fockersit näinud). Küsimusi ma täita ei viitsi, kuigi tekib korraks mõte, et teeks Aalexxile head ja täidaks tema eest ära. Oleks ju temale totaalne müsteerium...

Avastan äkitselt, et mõne istme seest meie eesreas tulevad välja lambid. Tegemist on vist tulevikuga, sest need lambid on mingi 3D elemendi jaoks. Otsustan hakata üht lampi susama. Kasutan sõna "susama", sest ma tõesti ei mäleta, mida ma seal tegin, aga lõpptulemus oli, et suutsin lambi panna kuvama hologrammi minu enda joonistatud pildist. Sellest pildist. Alla programmeerisin sõnad "a joonas1111". Oli minu arust geniaalne jätta allkiri, mis ei ütle tegelikult midagi. A pidi olema sõna aadress. Ja email on mul joonas1@hot.ee, nii et väike vihje kõigest.

Kui ma selle geniaalse hologrammiga olin hakkama saanud, hakkasid kõik selle klassi tüübid kihistama (muide, selles klassis polnud tüdrukuid) ja me jooksime kinost välja. Ma ärkasin.

No olgu, uni ei olnudki nii loogiline, et ma peaks mõtlema, kas see toimus või mitte. Nüüd aga tuleb sisse see, et ma nägin ka sellele järgnevat lugu.

Unenägu II

Olen jällekord (seekord küll öises) Tallinna kesklinnas. Ma olen suhteliselt ärevil. Ja samas uhke. Minu hologramm läks uudistesse. Ootan kusagil varjulises kohas, kuni tuleb keegi mu sõbranna. Ma tõesti ei tea kes. Lihtsalt tean, et ta on mu sõbranna. Ta ütleb mulle: "Geniaalne!" Ma tänan teda. Tean, et jutt käib mu saavutusest. Tean ka, et see on tegelikult huligaanitsemine. Ma siiski rikkusin ära päris kalli tehnika seal kinos.

Edasi läheb asi segaseks. Ta ütleb, et meil on vaja kohta kus "see" ära teha. Ma tean millest jutt käib. (Ja noh, ega tegelikult ikka ei tea küll.) Kurdab aga, et meil ei ole kohta. Ma siis pakun välja, et läheme minu poole. Kõnnime ja kõnnime kuni jõuamegi minu majani. Tuleb välja, et olen rikas, mu maja on Tallinna Tehnikumi kõrval olev suur ehitis. Ma isegi ei tea, mis hoone see tegelikult on. Igatahes jah, elan seal.

Astume külje pealt majja sisse. Kõik on pime. Telekas aga käib. Nad räägivad uudistes minu hologrammist. Justkui minu mõtetega mängimiseks ütlevad, et "Tuvastatud on, et huligaaniks võib olla Joonas Ervald. Või siis mitte. " Milline uudisteprogramm üldse midagi sellist ütleks??

"Omalt poolt ütleksime - Hea töö joonas1111!"

Mul on tunne, et õhkkond on kui raamatus "Nineteen Eighty-Four". Kõik olukorrad on kontrolli all. Saan aru, et tegemist oli tõsise kriminaalse aktiga. Samas aga justkui sümboliks rahvale. Makes sense? No? Thought so.

Oleme valmis alustama "sellega". Lähen mingeid vidinaid otsima, kui äkitselt kuulen trepil samme. Isa on ärganud. Ma millegipärast tean väga hästi, kuidas kõik tehnika töötab ja suudan kähku kõik tuled trepil kuidagi üle pingestada, nii et need katki lähevad ja neid ei saa põlema panna. Kaks neist plahvatavad, nii et isa minestab. Ma ärkan.

Suht fucked up, yesh.

III

Tänane "päev" algas kell 00:01, kui ma ootasin, et tuli ahjus kustuks ja ma saaksin selle kinni panna. Otsustasin siis, et mis ma niisama ikka passin ja hakkasin vaatama sellist sarja nagu Qi. Kui on vähegi viitsimist süveneda on see täiesti geniaalne!

Magama sain umbes kell 2. Ärkasin 6:30 ja 6:31 ja 6:32 ja nii edasi kuni 6:55. Jõudsin ilusti kooli, kus oli jälle bioloogia tund.

Rääkisime kloonimisest ja võimalusest dinosauruseid tagasi tuua.

Tiia: "No dinosauruseid pole küll mõtet tagasi tuua."

Meie kõik: "Ah?? Muidugi on?"

Tiia: "Mis sa teed temaga? Natuke vaatad ja siis ta sureb ära?"
Meie kõik: "Jaaaaaa! Loomaaias!"

Tiia: "See traumatiseeriks dinosaurust. Ta poleks õnnelik. Poleks harjunud meie ajas elama."

Kristian: "Mismõttes? Ta pole nagunii harjunud kusagil elama!"

Ülejäänud koolipäev oli suhteliselt tavaline. Kõik haigutasid umbes kolm korda minutis.

Siis sain koolist lahti ja mõtlesin, et nüüd saab koju magama! Siis helistas isa ja tuletas meelde, et pidin aitama laelampe panna teisele korrusele. Läksingi siis appi ja panimegi uued laelambid. Siis tulin oma tuppa ja õppisin bioloogiat ja muusikaajalugu. Täitsa tubli olevus olen vahepeal.

Rohkem pole ma eriti midagi teinud. Kuigi peaks. Aga noh, jõuab ka homme. Alati jõuab ka homme.

II

Tänane päev ei alanud nii nagu ma oleksin tahtnud. Avasin silmad ja veidralt värske tunne oli. Mõtlesin, et ohhoo, ärkasin enne kella ja nüüd saan oodata veel, kuni kell piiksuma hakkab. Ootasin ja ootasin. Äkitselt hakkas helisema hoopis telefon köögis. Läksin vaatama, see oli telefoni peale seadistatud äratuskell - seadistatud äratama kell 11.30. Jah, ma magasin kooli maha.

Otsustasin, et ju siis oli nii vaja (, sest mind pidi äratama 3 kella, millest ühtegi ma isegi ei kuulnud) ja magasin edasi.

Tiksusin umbes kella poole neljani. Siis läksin linna ja sain kokku Lehtiga. Trippisime niisama ringi kuni meil tuli geniaalne idee minna Selenele salaja külla. Salaja sellesmõttes, et Selene ei teaks, et me tuleme. Tegime siis süütu kõne, et kuidas tal läheb ja kus ta parasjagu on. Ta oligi kodus. Ostsime kaasa vahukoort, et Selene ja Lehti saaksid teha vahukoorega kohvi. Nad tegid ka. Pakkusid isegi mulle (ma kohvi ei joo) ja ma proovisingi. Magusalaks x 10.

Pärast umbes kümnekordset korrutamist, et "peaks liikuma hakkama" läksimegi ära. Lehti saatis mu bussile ja ma sõitsin koju. Tegin Kaisale paar veidrat pildiversiooni tema, Anette ja Kadi sõbrapildist (mida võib näha Kaisa Facebooki profiilist). Nüüd õpin veel pisut ja siis keeran magama. Cheers.

I

Esimese koolipäeva elasin üle. Mul oli ainult kaks tundi ja nende mõlema ajal suutsin vist silmad korraks kinni panna. Päris magama õnneks ei jäänud.

Bioloogia tunnis sai nalja nagu alati (Tiia Kalju teeb oma töö).

Tiia: "DNA ristamise puhul on võimalik ka hiire ja inimese DNA-d ristata. Nad lähevad üpriski hõlpsasti kokku ja välja tuleb..."

Kristian: "..Hiirinimene!"

Tiia: "ee.. mitte pär.."

Kristian: "Miki Hiir!"

Nüüd tulin koju päris vara ja magasin 2 tundi. Tuleb unerütm jälle paika saada. Aga niikaua on unelaulud totaalselt teretulnud.

Everybody's gotta learn sometime

Ma pole siia pikka aega midagi tippinud.

Ei tipi ka seekord. Muutsin vaid blogi välimust.

Tippima hakkan siis, kui kõik jälle liikuma hakkab.