Eile olid isa matused. Minu jaoks oli tegemist tohutult ilusa ja isegi rõõmsa, jah, rõõmsa üritusega. Mul on väga kahju, et ta pidi minema, aga paremat minekut ei oskaks ma isegi soovida. Kui minna, minna täpselt nii. Viimastel hetkedel olid tema ümber sõbrad ja perekond, ta sai tegutseda ja olla tema ise, isegi kui see oli piiratud tema olekust.

Ma saan aru, et paljud, kes ise kohal polnud, peavad minust taktitundetuks nii ütelda. Rääkisin ka eile telefoni otsas Piretiga. Ütlesin, et kõik oli väga korralik, ilus, soliidne ja tore. Naerda sai rohkem kui nutta. Ta küsis, et kuidas see võimalik on? Eks ma üritan siis seletada..

Isa ei olnud lihtsalt isa. Ta oli rohkem sõber kui isa. Rohkem isa kui õpetaja ja rohkem õpetaja kui sõber. Aga ta oli suur sõber. Kõigile. Ja nii mitmeski mõttes. 213 cm pikkust pole naljaasi. Ka Monika ütles, et on Andryt terve nädala kaasas kandnud. Ja see on nii raske, sest Andry on suur. Nii suur.

Oma esimestel haigusnädalatel teatasid arstid, et ta ei kirjuta enam. Ema ei tahtnud sellist juttu kuulatagi. Läks siis andis paberi ja pastaka isale pihku ja pani ta kirjutama. Isa oli vaid arstidele jonninud. Nii toredalt tüüpiline. Ta kirjutas mulle luuletuse:

Tere poja!

Ole oja,

ära aja

üle kallaste

nagu tegi sinu ici.

See on kõige siiram ja täpsem seletus meie suhtest ja ka natuke tema olemusest. Ta tantsis alati piiri peal, nooruslikult ja meelega. Ta tahtis näha, kuidas sellele reageeritakse ja teadis, et mina lükkan teda pigem piiri pealt sissepoole. Ma ei teagi, kas soovitus mitte üle kallaste ajada on mõistlik. Ju vist on. Ja samas ei ole ka. Tema sai sellega saavutatud nii palju.

Kui ma eile kirstu kõrval istusin ja vaatasin ringi, märkasin kõiki neid kurbi pilke ja nutuseid silmi. Olin kokku vajumas. Siis aga vaatasin isa poole. Ta oli nii rahulik ja soliidne, justkui kerge muigega. Ma hakkasin mõtlema asjadele, mida me koos oleme teinud. Täiesti suvalistele juhtumitele. Kuidas me tassisime diivanit teisele korrusele, surudes selle koridori seinte vahele jäigalt kinni ja naerdes kuni kumbki rääkida ei saanud. Ja nii edasi ja nii tagasi nagu tema ütles. Avastasin äkitselt, et istun keset kurbi inimesi, vaatan isa ja naeratan. Mingi rahu tuli peale. Tundsin end hästi ja sain aru, et ka tema tunneb end paremini.

Hiljem vaatasime pilte ja kuulasime muusikat. Rääkisime lugusid. Piret rääkis täiesti imelise muinasjutu. Olime kõik tänulikud kõige eest. Oleme ka edasi.

Sain lugeda ka mõneleheküljelist raamatut "Väikese poisi lood". See oli isa kirja pandud jutustused, mis mina rääkisin, kui olin 6 aastane. Võib-olla mingil lähipäeval kirjutan mõne ka siia.

Ma ei oskagi rohkemat ja paremat midagi ütelda. Ma usun, et igaüks oskab ise oma loo rääkida, nõnda tegin ka mina.