Dream on

Olen viimasel ajal näinud väga veidraid ja twisted unenägusid. Nagu tõsiselt. Nii veidraid, et need võiksid peaaegu reaalsed olla. Ja siis ma mõtlengi, et kas äkki see juhtuski päriselt. Seletan teile ühe, nii palju kui mäletan:

Unenägu I

Olen Tallinna kesklinnas. Mul on seljas väga korralikud riided. Pintsakut hoian käevangus. Ma isegi ei mäleta täpselt, kust ma tulen ja ma tean, et pean koju minema õhtuks, kuid veel ei viitsi. Tean ainult, et ma nägin seal, kust tulen, Kaisat. Mingi hõng on teatriskäimisest, aga ei saa kindel olla. Äkitselt tuleb mul tunne, et peaksin kinno minema. Võtan sihiks Sõpruse kino. Kui ma kohale jõuan, jookseb kassa juures mulle vastu naine ja ütleb: "Jälle sa jäid hiljaks! Mulle üteldi, et sa nagunii jääd hiljaks!! Oot, ootame me ikka sind, eksole?" Mina suutsin selle peale ainult Ah? Jajah, vabandust pobiseda.

Naine ulatab mulle pileti filmile Meet the Fockers ja küsib: "Kas sul see saja küsimusega küsimustik on olemas?" Mina ei mõista muidugi midagi, kuid siis läheme ühineme suurema seltskonnaga, kes juba kinosaali kõnnivad. Saan aru, et olen klassiväljasõidul. Naine topib mulle kätte hunniku pabereid ja "mu enda" vihiku. Ma mõmisen suvalisi vabandusi, kuni leian vihikust tõesti, ülla ülla, 100 küsimust. Ütlengi siis kergendunult (et ma ei tea neid kirjutama hakkama): "Jah, ma ju kirjutasin juba koolis ära..." Naine, ilmselt siis mõni õpetaja, jääb vastusega rahule. Trehvan ka selle vihikust ära, et mu nimi on nendega koos olles Aalexx. Jah kahe a-iga. Kahe x-ga. Küsimused on kõik filmis toimuva kohta.

Lähen oma kohale istuma, kus teised klassi inimesed muidugi teavad, et ma pole nende seast pärit. Kõik tulevad ja tunnustavad minu trikki sissesulandumisel. Saab palju nalja. Siis hakkab film. Film on tohutult igav (ma pole tegelikult seda Meet the Fockersit näinud). Küsimusi ma täita ei viitsi, kuigi tekib korraks mõte, et teeks Aalexxile head ja täidaks tema eest ära. Oleks ju temale totaalne müsteerium...

Avastan äkitselt, et mõne istme seest meie eesreas tulevad välja lambid. Tegemist on vist tulevikuga, sest need lambid on mingi 3D elemendi jaoks. Otsustan hakata üht lampi susama. Kasutan sõna "susama", sest ma tõesti ei mäleta, mida ma seal tegin, aga lõpptulemus oli, et suutsin lambi panna kuvama hologrammi minu enda joonistatud pildist. Sellest pildist. Alla programmeerisin sõnad "a joonas1111". Oli minu arust geniaalne jätta allkiri, mis ei ütle tegelikult midagi. A pidi olema sõna aadress. Ja email on mul joonas1@hot.ee, nii et väike vihje kõigest.

Kui ma selle geniaalse hologrammiga olin hakkama saanud, hakkasid kõik selle klassi tüübid kihistama (muide, selles klassis polnud tüdrukuid) ja me jooksime kinost välja. Ma ärkasin.

No olgu, uni ei olnudki nii loogiline, et ma peaks mõtlema, kas see toimus või mitte. Nüüd aga tuleb sisse see, et ma nägin ka sellele järgnevat lugu.

Unenägu II

Olen jällekord (seekord küll öises) Tallinna kesklinnas. Ma olen suhteliselt ärevil. Ja samas uhke. Minu hologramm läks uudistesse. Ootan kusagil varjulises kohas, kuni tuleb keegi mu sõbranna. Ma tõesti ei tea kes. Lihtsalt tean, et ta on mu sõbranna. Ta ütleb mulle: "Geniaalne!" Ma tänan teda. Tean, et jutt käib mu saavutusest. Tean ka, et see on tegelikult huligaanitsemine. Ma siiski rikkusin ära päris kalli tehnika seal kinos.

Edasi läheb asi segaseks. Ta ütleb, et meil on vaja kohta kus "see" ära teha. Ma tean millest jutt käib. (Ja noh, ega tegelikult ikka ei tea küll.) Kurdab aga, et meil ei ole kohta. Ma siis pakun välja, et läheme minu poole. Kõnnime ja kõnnime kuni jõuamegi minu majani. Tuleb välja, et olen rikas, mu maja on Tallinna Tehnikumi kõrval olev suur ehitis. Ma isegi ei tea, mis hoone see tegelikult on. Igatahes jah, elan seal.

Astume külje pealt majja sisse. Kõik on pime. Telekas aga käib. Nad räägivad uudistes minu hologrammist. Justkui minu mõtetega mängimiseks ütlevad, et "Tuvastatud on, et huligaaniks võib olla Joonas Ervald. Või siis mitte. " Milline uudisteprogramm üldse midagi sellist ütleks??

"Omalt poolt ütleksime - Hea töö joonas1111!"

Mul on tunne, et õhkkond on kui raamatus "Nineteen Eighty-Four". Kõik olukorrad on kontrolli all. Saan aru, et tegemist oli tõsise kriminaalse aktiga. Samas aga justkui sümboliks rahvale. Makes sense? No? Thought so.

Oleme valmis alustama "sellega". Lähen mingeid vidinaid otsima, kui äkitselt kuulen trepil samme. Isa on ärganud. Ma millegipärast tean väga hästi, kuidas kõik tehnika töötab ja suudan kähku kõik tuled trepil kuidagi üle pingestada, nii et need katki lähevad ja neid ei saa põlema panna. Kaks neist plahvatavad, nii et isa minestab. Ma ärkan.

Suht fucked up, yesh.