"Aga ma pole ju üldse vahepeal kirjutanud. Pole põhjust olnud ka. Ja ma isegi ei ürita alustada sealt, kus enne pooleli jäi. Tihtipeale oli tahtmine tegelikult oma tegemistest kirjutada, aga siis sain aru, et keda see tegevus üldse huvitab - ise saab ka teha. Ja keda see teadmine ikka meelitab - ise saab ka teada. Aga mõtteid nii naljalt inimese näost ära ei loe."
Avastasin, et selline postitus oli pooleli jäänud nii umbes.. aasta tagasi. Kõlab natuke isa moodi.
Tegelikult pole väga paljut vajagi, et uuesti kirjutamise isu tekitada. Ma lugesin natuke Silveri blogi. Natuke Maarja blogi. Ja ma ei tee seda üldse tihti, pigem väga harva ( sorri Silver/Maarja). Ja ikka on tore lugeda.
Ma ärkasin mõned päevad tagasi üle tüki aja selle väga harva pealejuhtuva õnnetundega. Just selline, et avad silmad, vaatad lakke ja oled õnnelik, et oled siin ja praegu ja nii hea tunde ning tujuga. Ja ma arvan, et see on suuresti seotud kevadõhuga. Aga see selleks.
Ärkasin siis rõõmsa tujuga ja hea tundega. Ja siis tuleb meelde, et kohvi saab teha. Teine rõõmuvälgatus. Jee, kohvi. (Mõni ehk ei tea, millest ma räägin. Aga noh. Proovi kohvi ... ja leia see endale õige kohvimaitse.)
Ja siis, avades oma ust ja minnes ümber nurga leian eest kergelt kõrva ludus Lonni. Ja keerates ümber nurga ootab mind tükkhaaval kogu mu eelmise nädala prügikasti sisu kuni prügikasti endani välja. Vaatan lonnile otsa, ta vaatab mulle otsa... ja haugatab. Ohkan ja lasen ta välja.
Aga nüüd sellest heast tujust. Kuigi ma pidin kõik kokku korjama ja pakkima, siis see hea tunne, kui sa seda veel pole tundnud.. saab sellest lihtsalt üle. Ja sa oled õnnelik edasi, et said koristatud, kohvi, võibolla isegi võileiva, et sul on kõrvas hea muusika ja kopsudes see kevadine õhk ( no eeldades ,et aken on lahti ).
Ja ongi vahva - kogu päev.
Lugu!
No comments:
Post a Comment