Soojaks läks. Ilm see tähendab, täiega mõnus. Eile kõndisime 11 kraadiga mööda Tallinna.  Kell 11 õhtul. Millal see võimaluseks muutus? Ja seisin vihma käes. Mis oli ka soe. Nagu soe-soe. Ja nüüd ma kirjutan siin - endal on aken lahti.

Ma vaatasin eile natuke ringi Co-marketis. Vaatasin neid müüjaid, kes peavad terve päeva istuma kassa taga ja/või kaupa korda seadma ning muud sarnast. Eriti jube on see väikepoodides. Sa lihtsalt oled seal ja töötad - tihtipeale nagu masin. Piuks, piuks, piuks - see teeb 19.28, aitäh. Piuks ..

Ja siis ma mõtlesin, et mina töötasin Klickis. Ja samas ei olnud vaja masin olla. Palk oli ka täitsa keskeltläbi niiöelda okei. Aga suhelda saab ja Scrabble on käeulatuses ja töökeskkond on tore. Ja saab huvitavaid asju näppida ka. Nüüd siis vaadates Comarketi töötajaid sain aru, et olla ilma hariduseta (võib-olla) ja elada halbades tingimustes (võib-olla) toob kaasa täieliku orjuse. Sinna kohati polegi midagi teha. Võiks ju ütelda, et ma ise küll kunagi nii ei tee või pole nõus töötama, ikka lähed, kui muud üle ei jää...

Ja olgu see poes töötamine siis nende probleem või mure, palun, visake nende töötajate suunas üks naeratus kui te oma saia ja piima toomas käite. Isegi Klickis oli see suur asi (garantiitöö vastuvõtmine on 70% karjumist ja kui järgmine niisama ostma tulev klient ka jube on, siis päev venib mitu tundi pikemaks).

Üldse, siin Tallinnas näeb selliseid toredaid inimesi üsna harva. Jätame välja igasugused sõbrad - nemad on alati toredad. Ja unustame selle, et Eesti inimene ei oska nagunii midagi toredat eriti näha enam. Kui sa ikkagi näed tänaval, et keegi kõrvaklapid peas tantsib või keegi kingib kellelegi teisele midagi, siis tuju ikka tõuseb - ja tihti kordades. Võiksime ju ise olla hea tuju arhitektid.

Meie Kerliga üritame. Üritage teie ka.