Esmaspäeval käisin tudengite Öölaulupeol. Rongkäiku me väga ei näinud, laulmist me väga ei kuulnud, aga väga tore oli ikka. Küsisime üksteiselt veidraid küsimusi ja jalutasime mööda vanalinna ringi, jõime pargipingil pisut siidrit ja istusime Vabaduse väljakul telgis. Minu leitud välgumihkliga sai samuti päris palju nalja. Tänud, et kutsusid, Helena. Täna käisime Jaani kirikus rebastele nende sõrmuseid kätte andmas. Need anti algselt meie kätte hoida. Sõrmustel olid nimesiltidega paberilipikud küljes. Võtsime siis järjekorda ja läksime kõrvuti rivides (abituriendid / rebased) altari suunas. Näod vastakuti tuli hetk sõrmused üle anda. Läksin enda rebase juurde, hakkasin sõrmust andma. Avastasin, et oi paberilipik on veel küljes! Ta ütles ka siis, et selle peaks vist ära võtma ja rebis kähku küljest. Ma ei jõudnudki talle seda sõrmust ise sõrme panna suure kohmetuse tõttu, aga lipik on siiamaani mälestuseks alles.
Jagaksin ka paar head lugu, nii mõnigi on kindlasti tuttav:
No comments:
Post a Comment