Ma lihtsalt vaatasin tund aega lakke, kuni lõpuks hakkas mulle äratuseks laulma Greg Laswell. Ei kujutagi ette, miks just tema, sest mina teda ennast äratama pole valinud. See oli tegelikult paras üllatus.
Lippasin siis kella kuueks rongi peale ja võtsin lahti oma raamatu, mille ma kohe kindlasti (!!) pidin enne Tallinna jõudmist lõpuni lugema. Jäin magama. Ärkasin suht viimasel hetkel, et rongist maha hüpata ning ruttasin teisele rongile, mis mind koju viis.
Kodus pidin ma kohe kindlasti (!!!) oma raamatu läbi lugema. Ei jõudnud avadagi. Otsustasin lõpuks, et teen raamatule lõpu peale siis, kui olen bussi peale jõudnud.
Bussis avasin koti, et võtta välja raamat, mille ma kohe kindlasti (!!!!) pidin lõpetama. Ma olin selle koju jätnud. Õnneks päästis mind koolis Katrin, kes tõi mulle oma raamatu. Kirjand raamatu põhjal läks ladusalt ja kõik sai korda. Jess!
Koolis oli ainult 2 tundi ja pärast seda tulin kohe koju, sest uni rebis silmi kinni. Vaatasin lõpuni Piidermann 2he ja otsustasingi lõpuks magada.. No lihtsalt ei saanud und ja kaks tundi hiljem hakkas mulle mahedalt laulma.. ülla ülla.. Greg Laswell. Ajasin siis end üles, käisin pesemas ja läksin trummitundi.
Trummitund oli lihtsalt nii hea! Mängisin kitarriõpetajale taustaks bluesi rütme. See oli nii mõnus, lihtsalt nautisin olukorda. Ma tegin seda täiesti esimest korda, mille tõttu ma arvatavasti ei mänginud seda väga leidlikult või keeruliselt, aga tore oli ikka. Pärast paari minutit ühines minuga ka mu õpetaja, kes muidugi mängis paremini, aga kelle mängustiili ma ka kohe üle võtsin ja lasin samas hoos edasi.
Pärast trumme hakkasin Nõmme Noortekeskusest koju liikuma. Jõudsin kõndida bussijaamani kui mulle plärises vastu mini-bike, noor poiss seljas. Ta tundus olevat sellega millegipärast hädas. Lõpuks lükkas ta baigi vastu aeda seisma, ise istus kõrvale maha ja ootas. Masin oli üle kuumenenud.
Bussipeatuses oli veel värvikat seltskonda. Üks pisikene armas tüdruk, natuke ümmargune, oli koos vanaemaga ootamas bussi. Ühel hetkel vaatas ta aralt ringi, piilus vanaema poole ja lõpuks sirutas käe välja ja ajas pöidla püsti. Ta hääletas... keset Tallinna linna, bussipeatuses. Vanaema vaatas siis talle otsa ja käratas: "No mine siis autoga!"... Mina ei suutnud seda vanaema kuidagi mõista. Minu arust oli täiesti GENIAALNE hääletada bussipeatuses, keset Tallinna linna. Mulle tundus, et seda arvas ka väike tüdruk.
Ja nii mu blogindus algabki... vist?
No comments:
Post a Comment