Kuukivi

Käisin Maarjal vastas.

Bussis rääkisin emaga telefoni otsas, kui äkitselt astus bussi Kristel ja mind rõõmsalt tervitas. Tal olid kaasas lilled ja nii me läksimegi Maarjat vastu võtma.

Lennujaamas oli totaalne varahommiku tunne. Seal polnud mitte kedagi ja kõik oli väga vaikne. Arutasime Kristeliga erinevaid asju, kuni Maarja astuski uksest läbi, sama lihtsalt nagu Jaapan oleks teisel pool seda sama ust.

Ma sain enda kilpkonnad kätte. Need on kaks imearmsat tüüpi, kes ripuvad sinu võtmete küljes. Jaapani mõistete kohaselt on imearmas just macho, väga mehelik. Or I could just be making it up...

Maarja andis meile maitsta Jaapani mingit sööki, mille nime ma ei mäleta ( orly?). See oli imehea, koosnes vetikalehest, riisist ja tuunikalast. Ja pakend oli ka lihtsalt geniaalne. Üldse, ma üritan mitte välja teha sellest, et mu õde on 25% made in Japan ja teha tuima nägu, kui ta mingisuguse geniaalse leiutise mulle silme alla toob. Sest neid üllatusnägusid näeb ta vist piisavalt ja küsimusi Jaapani kohta saab ka tohutul hulgal. Täiesti üle ma sellest ikka ei saa. See on loomulik, imestamine välismaa asjade üle. Kasutasime Kristeliga Jaapani salvrätikuid ja imestasime: "Nagu siid!"

Siis läksime Kristeli poole, kus ta kostitas meid väga maitsva söögiga ja imehea teega. Rääkisime suruõhust ja sarjadest ja kõigest muust toredast. Mingi hetk avastasin, et kell on juba 23:23 ja hakkasin bussi peale jooksma. Viimane buss läheb 23:48. Kristeli seletuste järgi sain otse ilusti bussipeatusesse, kihutasin Viru keskusesse ning saingi oma nr 18 bussi peale. Seal lugesin raamatut ja mõtlesin selle toreda õhtu üle järele.

Koju kõndides märkasin, et tänaval on udu. Seda oli näha vaid lampide ümber, nii et see jättis väga maagilise tunde. Samuti oli tuulevaikus ja see tähendas, et udu moodustatud kujundeid oli kõndides näha. Justkui oleks lampide ümber kogunenud pisikesed pilved. Ja ei olnudki jube külm...