Täna on üldiselt üks keskpärane päev olnud. Kodu, kool, pisut halba tuju, rohkem head tuju ja nii edasi. Tulin just trumme mängimast. Niiii hea tund oli. Läksin kohale, peksti eelmised õpilased trummide tagant ära ja mina ning õpetaja istusime pulti.
Jämmisin alguses niisama soojenduseks. Siis hakkas kitarriõpetaja (ta oli koos ühe õpilasega seal) mängima ja ma võtsin ka mingi rütmi üles. Sinna ühines kitarriga õpilane ja lõpuks ka minu õpetaja. Mängisime ja ülimõnus oli. Rokirütmid on nii.. noh.. massiivsed. Igatahes kui lõpetasime, siis kitarriõpetaja naeratas minu silmis esimest korda.
Tagasi tulles seisin ja ootasin bussi. Ja ennäe! Bussipeatuses oli pisikene armas tüdruk, natuke ümmargune, jälle koos vanaemaga, jälle bussi ootamas. Kui olete mu blogi algusest peale lugenud, siis teate, kellest räägin.
Ootasime kõik koos seal natuke aega kuni üks buss hakkaski paistma. Tüdruk hüüdis, et "näeee vanaema, kolmkümmend kolm!" (tal oli armas väikese lapse pehme diktsioon, natuke šhišišev). Vanaema väitis, et "eei see seal on 18!", mille peale tüdruk jooksis kaks sammu bussi suunas ja hüüdis šhušiševalt: "See... mh! Mis PADA sa ajaaad?! See on puha kolgendkolmju vaata!" (kusjuures sõna "puha" hääldas ta nagu "püha")
Nad kobisid bussi peale. Mina muigasin. Ja ootasin bussi edasi. Nüüd olen kodus ja varsti paneme mu riidekapile uksed ette tagasi. // ja panime ka
Elu ongi ilus
No comments:
Post a Comment